Lugesin tegelikult Epu “Südame”-raamatu (nagu me seda kirjastuses isekeskis kutsume) läbi päris ammu, kohe siis, kui see trükikojast tuli. Aga kuidagi läks nii, et ei ole jõudnud sellest kirjutamiseni. Nüüd aga, kui ma juba ülehomme ise lennukile istun ning sõidan samasse kohta, ise teadmata, mis minust täpselt saab… nüüd on viimaks aeg kirjutada.

Kõigepealt muidugi ei ole ma saanud enam mitu ööd magada ja päevi täidab vastik ärevus, ootus ja hirmgi. Kõhus lendavad pidevalt liblikad ja oleks ma nõrgema kõhuga, siis jookseks ilmselt pidevalt vetsu vahetki. Lihtsalt nii pelutav on see, et nüüd ma lähengi. Istun lennuki peale ja lähen. Kolmeks nädalaks. Hotellikoht on ainult kaheks ööks, rohkem pole rahagi. Ja mis edasi saab, ma ei tea.

Epp läks peaaegu samamoodi (vahepeal ma ikka mõtlen, et meie eludes on mingid omamoodi paralleelid. Meie vanusevahe on täpselt kümme aastat, ja kuidagi ma kordan samu asju, mida ta juba kohati on teinud) – innustus Harri ideedest, karismast, tüdines oma  siinsest elust ja lihtsalt läks. Mina lähen, sest… jah, lähen sest saan? Ma ei teagi. Idee sündis kunagi talvel, kui oli külm, lumine ja auto ei käivitunud. Ja täiesti lambist sattusin netis rääkima ühe tuttavaga, kes Hispaaniasse just kolinud. Tule külla, ütles ta. Pakun öömaja, ütles ta. Ja ütles ka, et ta elab punkris ilma vee, elektri ja tualetita.

Iga mõistusega inimene ei oleks vist pikemalt kaalunudki, vaid kohe ära öelnud. Aga mul oli parasjagu kõrgperiood ja siis tunduvad mulle kõik ideed suurepärased ja mina Maailma Kuninganna, kes saab kõigega hakkama. Ja muidugi, kõrgperioodile kohaselt, suutsin ma täiesti miinustes pangaarvega endale umbes nädalaga piletiraha sebida. Sest võimalus tundus lihtsalt suurepärane: elada kolm nädalat kasinalt ning ainult kirjutada, kirjutada, kirjutada.

Nüüdseks on asjaolud natuke muutunud. Kõigepealt juba see tuttav, kes mind kutsus: tal on tervis korrast ära ja ta on üldse praegu UKs ja kontakti ma pole temaga juba mõni aeg saanud. Võibolla tuleb tagasi, võibolla mitte. Mul on ainult ühe kohaliku telefoninumber (kellele ma eile messisin, ja kes EI vastanud), ja mingi õpetus, kuidas leida üks teine kohalik, kes mulle ehk punkri kätte näitaks. Ja selle kõige juures ärgem unustagem, et ma kardan isegi Tallinnas ühistranspordiga sõita, sest mulle oli veel hiljuti üsna segane, kuidas töötavad moodsad komposteerimismasinad. EHK SIIS: kuidas ma mingis x-kohas bussidega liiklemisega hakkama saan, see saab olema üsna huvitav. (Olen jah printsess herneteral.)

Epu seiklused kõige selle taustal on natuke inspireerivad ja natuke hirmutavad. Ma lähen ju kohtadesse, kus ta istus rahatult, magas lageda taeva all, põdes tohutut depressiooni, murenes ja end uuesti leidis (või õigemini, astus teeotsale, mille lõpus ta end uuesti leiab). Ma ei otsinud, et ma saaks minna täpselt samasse kohta. See JUHTUS. Ma üritan oma ootushirmus sisemust rahustada, et äkki pidigi kõik nii minema. Ja et ju siis ma pean sinna reisile minema. Aga praegu on faas, kus ma kardan ja isegi juba mõtlesin, et äkki ei läheks…

Selle kõige kõrval on muidugi veel Avantüristid, kes ainult muigasid, kui ma neile oma ärevusest mingi hetk rääkisin. Muidugi, neil ju õnnestub alati kõik, aga ma vabandan end sellega, et neid on kaks ja mind ainult üks.

Ja juba mitu ööd olen ma unes näinud, et olengi seal… Täna öösel oli mul reisil ka emme kaasas, see oli muidugi julgustav. Aga ma katsun end kokku võtta, vaadata asja kui seiklust ning sinna lennuki peale astuda, teades, et tagasi ei saa enne juuli lõppu. Mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? (Ärge sellele vastake.)

Aga raamatu juurde tagasi pöördudes: seda PEAB lugema. Vähemalt iga minusugune, ennast ikka veel uuesti defineeriv, natuke maailmasegaduses inimene küll. Paaris kohas nutsin ma täiega, kuigi nüüd enam ei oskagi öelda, miks. Vist sellepärast, et see raamat raputab läbi, täpselt nagu see reis raputas Epu läbi. Ma loodan, et minu reis ei raputa mind läbi, vähemalt mitte selles Epu-võtmes. Ma hoopis loodan, et ma saan seigelda ja elada natuke päikesest põlenud vagabundi elu ning tulen tagasi ühe valmis käsikirjaga.

Kui ainult oleks selge, kuidas täpselt Santa Cruzist San Andresi jõuda…

/

EDIT: Võtsin end kokku ja helistasin Marcole. Natuke hakkas kergem, sest: “Bei-bi, no problem, I will meet you when you come!” No eks näeme:) Ja eks ma katsun ikka võimalusel blogida ka.