Istusime ükspäev K. juures ja vaatasime läbi tema memory boxi. Tal on see märksa põnevam kui minu oma – aga võibolla on lihtsalt alati nii, et teist asjad on palju põnevamad kui enda omad. Õde ütleb alati, et minu juures on nii põnev käia, sest mul on kõik kohad igast vidinaid ja asjakesi täis, mida on huvitav näppida.

Näppisin siis minagi K. mälestuskarbist leitud asju. Eriti toredad leiud olid kirjad, mis ma talle erinevatel ajaperioodidel olin kirjutanud. Ma eriti ei mäletanudki ennast selle ajast, enam – ajast kümme aastat tagai. Üks kiri, See Kõike Olulisem, oli dateeringuga juunist 2000. Mu käekiri oli ilus, kindel, püstine, selge, väike. Praegu on ta ilus ainult postiaadressidel, mida igapäevaselt pakkidele kirjutan – kirju enam nii ei suuda kirjutada, kui kümme aastat tagasi, mil igapäevaselt pidin hoopis koolivihikuid täitma.

Huvitav kiri oli see, kohati ajas naerma – heas mõttes. Pigem tegi aga ta kurvaks. Näiteks oli seal selline lause: “Ei oska enam fantaseerida ka – kõik unistused on seotud raha või ideaalsuse ihalusega.” Kümme aastat hiljem on kõik ikka samamoodi: ikka on pidevalt jama rahadega, ikka veel on hinges tappev püüd olla ideaalne, kuigi endale hästi aru andes, et ideaalsus on üks võimatu ja ebavajalik eesmärk.

Õnneks on praeguseks tulnud ikkagi tagasi unelmaid, ja nüüd on nad erinevalt kümne aasta tagusest ajast reaalsemad, maalähedasemad. Näiteks unelm oma kodust, maitsetaimepeenrast, suurest koerast, järgmisest raamatust, miinus viiest kilost ja nii edasi, ikka lõpmata rajana igaviku poole.

/

Homme pakime asjad ja kassid autosse ning jätame oma town houseiga mõneks ajaks hüvasti. Meid ootab suvine Saaremaa, enne seda oluline tripp Tallinna (mina kohtun oma raamatu toimetajaga, Minu Inimene kohtub aga presidendiga) ja ehk antakse nii palju õnne, et saab natuke koos puhata, enne kui see eluetapp meie jaoks läbi saab.

Mis edasi saab? Seda on mult neil päevil korduvalt ja korduvalt küsitud, ma ei oskagi eriti vastata. Esialgne plaan on selline, et ma aasta lõpuni jään veel Tartusse ja elame kaugsuhte-elu. Esialgu ongi plaan selline, et aasta lõpuni on Tallinnas palju asjaajamisi, nii et see ei tohiks olla midagi väga õudset. (Väsitav on ta küll, see on selge. Aga loodetavasti on see siiski ajutine.)

Ja siis? Kes teab. Ehk hakkan ma uuesti üritama olla tegevajakirjanik. Ehk pööran kannal ringi ja, ma ei tea, hakkan näiteks kokandust õppima. Ehk ootab meid Meerika. Ehk… Ei teagi. Ausalt, ei teagi. Pole vastuseid sellele küsimusele, et mis saab. Midagi ikka saab.

Aga üks eluetapp on selle kevadega läbi saanud. Mõnel meist siin väikeses elamises on cum laude kirjaga paberid, mis seda tõestavad (ja mõõk) (ja see ei ole ei mina, Miuksu ega Pussakas), meil on hunnikutes kotte  ja pakke, mis kõik tuleb ära kolida, ja meil on suur kergendus ja rahulolu hinges.

Seda, et elu on just selline, ma kümme või kolm aastat tagasi samal ajal ei teadnud. Seda, et ma olen selline, ma ka ei teadnud. Seda, et mu ümber on sellised inimesed, ma ka ei teadnud. Aga mul on hea meel, et nad on.

Kauneid valgeid öid teile, mu kallid. Ja jaaniussidega – on ju, teate küll, mis lood.

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/Barbra-Streisand-The-Way-We-Were.mp3]