Viimased päevad on olnud üsna veidrad, kummalisi mustreid täis. Alates sellest ühes vaatuses toimunud kuuldemängust lõpetades Genklubis Tiibeti filmiõhtul koos saalitäie rahvaga mantraid lausudes. Ja sekka vahele üks bioenergeetiku juures käimine, sealt saadud emotsioonide, tunnete, vabanemise ja mõtete laviin, mis minust läbi pühkis, natuke hingetuna kaldale jättis, pea selge, sihid selgemad, küsimusi vähem, aga ümbersõnastatud kujul.

Ja muidugi on segaseid tundeid tekitanud Epu Südame-raamat, mida ma lugesin veidralt tasandilt: ühest küljest Epu sõbrannana, teisest küljest inimesena, kes on käsikirjavariante näinud mitmeid, kolmandast küljest segaduses tüdrukuna, kellele meeldib Epu eluga teinekord paralleele tõmmata.

Aga eile, kui Epuga kahekesi Toomase diivanil istusime, väega kivid käes ja energial endast läbi lasime lennata, tekkis veel üks tasand, mingi uus. Pärast enam ei üllatunudki, kui selgus, et meie sünnikuupäevad on omavahel armastuse ja sõpruse seoses.

Jah, ega ma ei oska selgelt seletada, mis eile kõik juhtus, või millest ma aru sain. Om mani padme hum lausudes aga juba tajusin natuke transilaadset olemist ja seda, kui tilluke on ikka üks inimese kübe siin kõiksuses.

/

Te vist nüüd mõtlete, et Daki on segi läinud – aga eks ma natuke olegi; või ei, oot, pigem ikka selgemaks läinud või saanud. Kes obn lugenud mu blogi pikemalt ja põhjalikumalt, peaks teadma, et sellised teemad on mulle pikka aega huvi pakkunud, näiteks kasvõi “Söö, palveta, armasta” raamatut lugedes.

/

Väikesed asjad teevad rõõmu. Postkasti potsatav kiri, pealkirjaks sõnad “Aitäh…” ja sisuks ainult üks suurte silmadega kiisupoeg otsa vaatamas.

Päike, mis pilve tagant just sel hetkel välja tuleb, kui on kõige jahedam.

Kellegi hooletult pillatud naeratus.

Hoovipeal ringi tosserdav siilionu.

Aknalaual ninad mullast välja pistnud taimekesed.

Jäätis maasikatega (mida ma tegelikult poleks tohtinud süüa).

/

Natuke segane on ikkagi olla, aga jõud on tagasi, mis vahepeal lahtuma kippus.

Armsad olete mul.