Toetasin lauba vastu bussiakent ja vaatasin oma peegeldust. Ma näen naljakas välja; mõtlen seda kusjuures sageli. Kasutan sageli ka väljendit “kui ma veel noor ja ilus olin”, peamiselt viidates ajale, kui ma olin kõhn. Nägu on ju kogu aeg samaks jäänud: ikka need kahvatud ja kitsad huuled, ikka see kõver nina, ikka need tillukesed silmad, ikka see kandiline nägu, mis mind nii surmani ära tüüdanud on.
Ausalt, vahepeal olen ma peeglisse vahtimisest nii tüdinenud, et mul hakkab füüsiliselt sees keerama. Miks siis ometi mina ei või ilus olla – ma mõtlen, klassikaliselt ilus? Miks mina need tobedad geenid olen saanud, ikka selle halvema osa? Kui me väiksed veel olime, ega siis polnud olukord parem. Ma olin ikka täpselt samasugune, oma vildaka näo ja kohmetute juustega, mis kuidagi ei tahtnud mulle sobida, lõika neid, kuidas tahad. Armsaid hüüdnimesid mul ka polnud, ikka oli õde see, keda naabrinaine kutsus Inglikeseks või vanaisa Naerukajakaks. Mina olin ikka ja alati Dagi – nagu tagi, rohmakas ja raskepärane.
Ma nii tahaks, et mul oleks teistsugune nägu. Kasvõi korrakski! Ma tahaks üheks hetkekski näha välja selline õrn ja naiselik, nunnu ja tupsu. Aga ma ei ole. Biitsepsid on liiga suured, jalad liiga lühikesed, peff liiga lai, rinnad on-nagu-nad-on ja nii edasi.
Tähendab, eks ma ju ikka ole juba leppinud, et ma selline olen ja ma saan muuta vaid teatud asju: kehakaalu, lihasmassi. Jalgu pikemaks kasvatada ei saa, kirvenägu kauniks ovaaliks raiuda ei ole võimalik. Aga vahepeal lihtsalt viskab sellise kopa ette noh.
Eriti tüütud on muidugi hommikud. Ma ei tea, kas teistel ka nii on? Et vahid endale hambaid pestes otsa ja oled nii surmani väsinud sellest inimesest, kes sulle vastu vaatab.
Kõige lihtsam on muidugi mitte sellele mõelda. Natuke raskem on mingi rahupunkt leida. Seda rahu-asja meeldib mulle jutlustada: tee iseendaga rahu, armasta iseend ja nii edasi. Üldiselt see töötabki, üldiselt ongi rahu. Ja mis siis, et on lühikesed jalad ja kirvenägu, vähemalt on… vähemalt on… seljalihased, vohh! Ja vähemalt on täitsa pandav sõrmusesõrm.
/
Muidugi, neid hetki, kus endast oled nii väsinud, on õnneks vähe ja alati jäävad nad low perioodi algusesse või keskpaika. Aegadesse, kus nutt tuleb peale, kui hommikul jälle ärkama pead. Vaat siis on väga oluline, et sulle vahib peeglist otsa seesamane sina.
Aga kui on high perioodid, siis pole sellest midagi. Siis isegi suudad ehk iseendale kelmikalt silma visata: aga näed, näeme küll sellised välja, aga maailma kuningannadeks võime ikkagi saada!
Keeruline see ajukeemia.
8 thoughts on “in its wrong place”
Ojaa! Nii tuttav tunne. See on nagu E. Smith laulab “and I’ll feel pretty another hour or two, I felt so ugly before I didn’t know what to do”.
Siis vaatad neid klassikaliselt ilusaid, kauneid saledaid plikasid ja mõtled, et kus siin see õiglus on?
Aga tegelikult vaatad samamoodi ükskõik keda, kes ei ole nii õnnetu, ja mõtled: kus siin see õiglus on? Miks mina?
Ja vaatad neid, kes on veel õnnetumad ja mõtled jälle: kus siin see õiglus on?
Ei olegi õiglust. Lihtsalt on, nagu on.
Röök, ma olen alati Daki pilte vaadanud ja mõelnud, et selline ilus ja armas, ingellikult habras nägu.
lohuta ennast- Sa oled vähemalt fotogeeniline- päriselus pole Sind näinud, aga piltidel näed väga eha välja.
Oi, ega ma ei tahtnud ka öelda, et Daki ongi kole!
Vastupidi, ma mõtlesin, et see on see subjektiivsus. Kuidas inimene ise endale tundub, objektiivsele vaatamata. KUi on halvad ajad.
Ja kallis daki, need klassikaliselt ilusad naised…. nad pole enamus õnnelikud selle üle, et nad on nii ilusad. nad tahaksid olla hoopis teistmoodi ilusamad või võibolla isegi koledamad, sest nendele osutatav tähelepanu vastassoo poolt muutuv lõpuks tüütuks.. või kui siis on nad nii ilusad et keskmine eesti mees ei julgegi neid tülitada. usu mind ilus olemine ei tee õnnelikuks. Aga sa ju tead seda tegelikult:)
Tinn, M – nii ongi. Kõik on subjektiivne, eriti ilu. Aga millegipärast ikka igatsed midagi, mida ei saa. Olgu selleks siis lennata kosmosesse või rohelised silmad. Alati on midagi.
Ja fotodel ma tõesti vahepeal õnnestun, samas see on ka nii, et alati peab ikka välja valima, mida näidata, aga nii on vist kõigil. Näiteks Birxu lemmikpilt endast on selline, mille kohta kõik teised ütlevad, et ta ei näe seal üldse enda moodi välja:D Mille peale alati Birxu pahandab, et misasja, ma siis “enda moodi” olen kole või vmt.
Aga jah, see väsimus tuleb… väsimus sellest, et aastakümneid on sama pilt vastu vahtimas. Ja siis läheb see tunne jälle üle.
Kes seda teab, mis kellelegi ilus. Mina näiteks olen alati igatsenud endale sellist kolmnurkset pisikest nägu nagu mu emal, seevastu on mul suuuur nelinurk nagu isal 🙂 Ema jälle väidab, et ta nägu on kole ja väike nagu kitse jälg.
Eks ma ise panen ikka rohkem neid vigu tähele ja tihti on päevi, kus hommikul peegli ees endale ikka päris halvasti ütlen. Teisalt jälle olen rahul, et sellinegi välja näen kui kuskil mõnd endavanust näen, kes mulle keskealisena tundub.
Ja mida arvata sellest kui sulle peol keegi ei lähene? Kas oled nii lõputult kole (nagu ise arvad) või nii lõputult ilus, et keegi läheneda ei julge (nagu mõned lohutavad)?
…. või oled nii lõputult tavaline, et keegi tähelegi ei pane ja nad vaatavad sust lihtsalt mööda;)
Kõige hullem on tavaline olla