Käid mööda Tartut ringi, silmad peas suured kui tõllarattad ja ei usugi, et kõik on nii ilus ja nii hästi lõhnab ja nii roheline ja nii sireline ja ja ja

Ja käid ringi mööda Tartut, ajad pea Jaani kiriku ees õieli ning ei suuda uskuda, et sellest on juba viis aastat, kui sa seal viimati istusid ja hinges rahutust tundsid, sest ülikooli oli ootamatult saanud läbi ja sa ei teadnud, mis sind ees ootab.

Sõidad öösel taksoga läbi Tartu ja vaatad, pea viltu, kuidas majad mööda kihutavad, kuidas mõned majad lagunevad ja teised on ümbritsetud ehitustellingutega ning kuidas mõned majad on värskelt heledaks värvitud, nad kiiskavad pimeduses edvistavalt ning nende värskelt valtsitud vihmaveerennid on nii uhked ja nii säravad, justkui Hollywoodi naeratused.

Istud palavas kontoritrepil, loed raamatut ja tunned, kuidas linn su ümber aurab ja suveks saab.

Istud õhtul jahedas Pirogovil või välikohvikus, vehkled sääskedega ja ikka on nii õnnelik olla, sest sirelid õitsevad ja ise oled loll ja rahul, sest miks ei peaks olema, kui kõik on nii kena, et isegi parmud tunduvad puhtamad ja viisakamad kui tavaliselt.

Sõidad läbi palava õhu, rattad krudisevad liival, osa sellest liivast on ehk isegi jäänud siia veel talvest; aga kes teab, äkki on hoopis uus liiv. Väntad ja väntad ja lõpuks enam ei väntagi, kulged lihtsalt niisama läbi aguli, tõmbad kopsud aguliõhku täis ja tunne on nii kodune: see lämbe ja kurkukriipiv niiskusehõng, saunahõng – see on kodu, see on Tartu.

Ainult et kõik ülejäänud eestlased on juba ujumas ära käinud, sina ikka veel mitte, sest jõkke ei taha ja kaugemale minekuks pole bensuraha, aga kevad on ja päike on ja äike on ja sinitaevas need kevadised rünkpilved ja värskelt niidetud muru lõhn seguneb kõige selle muuga, mis õitseb ja lõhnab ja öösel voodis linade vahel polegi ehk enam nii üksi olla.