Kuna vahepeal oli mul jälle mingi kala blogtreega, siis esitan uuesti eilse küsimuse suurele ringile.
Homme astun üles Põltsamaa õpilaskonverentsil, kus räägin pikemalt blogimisest, blogimisega seotud rõõmudest ja muredest ning sellest, kuidas ennast virtuaalmaailmas kaitsta. Täpselt nagu eelmiselgi aastal, kui käisin rääkimas Forseliuse kooli kirjanduspäeval, küsiks ka sel korral teie arvamust.
Kust lähevad blogimiseetika piirid? Millest on okei kirjutada, millest mitte?
Kuidas kaitsta iseend ja oma mainet internetis?
Milliseid nõuandeid annaksite teie oma kogemuste põhjal värsketele blogijatele? Kommentaarid on oodatud!
14 thoughts on “küsimus suurele ringile, uuesti”
Minu jaoks ei ole ok nimetada inimesi nimepidi kui nad selleks luba andnud ei ole. Samuti on out tahtlikud solvangud, laim ning mistahes isikliku kättemaksu teema.
Okei on oma arvamused, muljed, elamused. Nagu päevik ikka, mis se blogi muud on kui veebipäevik, vaid selle vahega, et lugeda saavad seda tunduvalt rohkemad kui sa ise.
Kui on mingi selline teema, mis nõuab väljavalamist ent võib sellega kedagi haavata, siis oleks hea mõte postituse parooli alla panek.
Nõus. Teistest inimestest rääkides peab hoolega järgi mõtlema, mida ja kuidas, kui ei tea, siis küsima.
Loe (kui sa juba ei ole) Rameshwari blogist läbi kiisuimpossible.blogspot.com temaatika, saad palju häid näiteid.
Oi, ma ei teadnudki, et seda kiisu teemad on arutatud, see on üks mu lemmikblogisid viimasel ajal:D
Aga ma ei leia Rameshwari blogi kuskilt! Ma tean, et olen sinna sattunud kunagi kindlasti, aga ei mäleta midagi, ei screen name’i ega miskit.
Aah, meelde tuli, Rents muidugi. Leidsin.
Laimamine ja otsene valetamine ei ole blogieetika kohane.
Samas teravused kindlasti on 🙂 Blogi on miski, mis ei pea tingimata erapooletu olema, seega “peaminister on loll, kuna ta tegi/väitis/paistab arvavat X,Y,Z” on blogieetika kohased. Peaminister on avalik isik, tema lollus on kõigile oluline ning lollus ei ole tegelikult miski, mis on üheselt faktuaalne, see on ilmne, et tegemist on arvamusega (ja ei lähe laimu alla), kui on antud ka põhjendus, siis ei ole ka lahmimine. Peaministri nimepidi kutsumiseks temalt ikka luba pole vaja küsida (teiste avalikkuse tegelaste puhul ka mitte).
Mitteavalike isikute isiklikust elust kirjutamisel tuleks vältida nende äratundmist (varjunimi, natukene identiteedisegamist), kui just isiku nõusolekut ei ole antud. Enese kaitsmiseks on kõige mõistlikum oma isikliku elu faktidest kirjutada täpselt neid asju, mida ollakse nõus ka Õhtulehele rääkima. Põhimõtteliselt ei ole blogiavalikkuse ja Õhtulehe avalikkuse vahel mingisugust vahet. See ei tähenda, et ei võiks nõuda, et ÕL annaks teada, kui seda materjali soovitakse kasutada, kuid see on juba kapitalismi küsimus (keegi minu mõtetega ennast müümas. Kuid ei tohi kunagi unustada, et kui midagi suvalises allikas avalik on, siis saavad sellest teada kõik, kui tahavad.
Oma maine ja iseenda kaitsmiseks on veel kaval mõte blogida varjunime all. Eriti ma soovitaksin seda alles kujunemisjärgus inimestele, kelle puhul võib arvata, et nende vaated elule võivad drastiliselt muutuda – siis on väga raske selle 14-15 aastase kujundiga võidelda. Asju saab küll oma blogist kustutada, aga kunagi ei tea, kelle mälusse sa kuidas jääd.
kellegi lolliks nimetamine pole mitte teravus, vaid nõmedus. näitqab ytleja/kirjutaja piiratust. kellel on soov jätta endast mulje kui igal-alal-trark tyhisus, see kasutagu võimqalikult rohkesti selliseid silte.
kes tahab olla populaarne, järgigu ärapanijaid – verd, pisaraid ja irisemist laias kaares, see toob klikke ja teeb tegijaks.
Aga see on täpselt see jälk tendents, mida mina mingil juhul ei julgustaks.
Oudekki ütles ära põhilise, mis nii noorte inimeste jaoks oluline- kui su eesmärgiks pole enda, kui teatud ala eksperdi(mood, IT vmt), maine kujundamine, siis tasub esialgu kasutada pseudonüümi. Samas tuleks noortele rõhutada seda, et internet pole kunagi anonüümne- iga kirja pandud sõna eest tuleb võtta vastutus. Kui kritiseerid või pahandad, siis nii- et oled valmis vajadusel seda tõestama ning konkreetsele isikule ka silmast-silma ütlema.
Teema võiks kindlasti olla ka autori/omandi/kasutusõigus. Teiste isikute tekstid, pildid, muusika.
Tegelikult tahtsin öelda, et kindlasti julgusta noori blogima. Kahetsusväärselt paljud noored on täna veebisisu tarbijad, mitte loojad.
Blogimine aitab oma mõtteid selgeks mõelda/kirjutada. Parandab eneseväljendus- ning liitlausetega kirjutamisoskust..:)
Mina olen see hull, kes oma pärisnime all blogib. Ei näe selles üldse probleemi, aga äkki ma olen lihtsalt “pime” 😛
Blogimiseetika piirid lähevad sealt kus muugi eetika piirid. Valetada-laimata ei ole normaalne. See ei ole ka päris elus normaalne. OK on kirjutada kõigest, mille eest suudad seista/vastutada/välja kannatada. Endale tuleb aru anda, et oled midagi avalikult välja öelnud. Iseenda ja oma maine kaitse internetis on omaenda väärikuses kinni. Küsi endalt, kas sisemine väärikus kannatab välja selle informatsiooni teatavaks saamise? Kas suudad vaadata otsa oma emale/isale/poiss-/tüdruk-sõbrale/jne kui ta juhtub seda lugema?
Mina blogisin kuni lapse sünnini enda nime alt, peale seda enam mitte. Kuigi ma lapsest tavaliselt ei blogi, siis ikkagi on tunne, et enda avalik olemisega on ka tema identifitseeritav, kuid ei saa seda keelata ega nõusolekut anda. Siiski – juba üle aasta on sellest nime kustutamisest blogis, kuid otsingumootorid leiavad mu blogi ikka veel ka minu nime järgi üles – seega, tuleb olla ettevaatlik, mida kirjutad, sest see jääb ikka päris pikaks ajaks leitavaks.
Sisu suhtes – mina isiklikult ei viitsi lugeda suvaliste inimeste elukirjeldusi kui seal ei leidu seisukohavõtte, isikupära, häid ütlemisi jne. Ilmselt on need “tulin koolist, tegin võileibu”-blogid informatiivsed inimese sõpradele aga muudele lugejatele need midagi ei paku. Igasugune seljataga maha tegemine ja sõim on muidugi võikad, aga eks see näitab rohkem ikka kirjutaja enda kohta. Umbuskne olen ka avalike blogide suhtes, kus räägitakse väikestest lastest, mina pooldaks, et need oleks parooliga ja kättesaadavad vaid valitutele. Mina näiteks ei tahaks, et mu titapildid kogu maailmale nähtavad oleks ja lapse käest seda ju küsida ei saa.
Marca, olen sinuga lastest ja lastega blogimise osas väga nõus. Kui aeg oleks teine olnud ja minu emal-isal võimalus blogi pidanud, siis ma praegu mõtlen, et küll oleks tore lugeda oma arengust. Aga täpselt, see on kahe otsaga asi. Lapsele ei pruugi see tegelikult üldse meeldida. Ka mul oli aeg, kui häbenesin oma titepilte, nii et…
Name, mõnikord ei ole vaja oma maailma piire häbeneda, tingimata ei pea ju kõiki mingisugusesse hajuvasse mittemillessegi toppima 😉 Ma selle näitega tahtsin ütelda, et blog tavainimese puhul on seesugune allikas, kus kõnekeelelikke väljendeid võib kasutada küll.
Muide, ma tsiteeriksin veel hea meelega Nobeli kirjanduspreemia laureaati Orhan Pamuki:
“The first thing I learned at school was that some people are idiots; the second thing I learned was that some are even worse”.
Ma arvan, et see lause on nii kirjandus- kui blogieetika kohane…