Neljapäeval astun üles Põltsamaa õpilaskonverentsil, kus räägin pikemalt blogimisest, blogimisega seotud rõõmudest ja muredest ning sellest, kuidas ennast virtuaalmaailmas kaitsta. Täpselt nagu eelmiselgi aastal, kui käisin rääkimas Forseliuse kooli kirjanduspäeval, küsiks ka sel korral teie arvamust.
Kust lähevad blogimiseetika piirid? Millest on okei kirjutada, millest mitte?
Kuidas kaitsta iseend ja oma mainet internetis?
Milliseid nõuandeid annaksite teie oma kogemuste põhjal värsketele blogijatele? Kommentaarid on oodatud!
7 thoughts on “küsimus suurele ringile”
Nagu vanasti postkaartidel ja nüüdsel ajal õpikutes kirjas on: kõige turvalisem seks / kõige parem rasestumisvastane vahend on vahekorrast hoidumine. Seega parim viis end kaitsta on üldse internetist eemale hoida.
Peale seda tulevad järgmised soovitused: pane kõik parooli alla ja ole hoolikas selle jagamisel; ära kirjuta oma pärisnime all ning ära anna välja infot, mille abil sind identifitseerida saab; kirjuta nii ja neist asjadest, et endal pärast piinik poleks ning probleemidesse ei satuks.
“ära kirjuta oma pärisnime all ning ära anna välja infot, mille abil sind identifitseerida saab” – ohtlik soovitus, võib tekitada võltsi turvatunde. anonüümseks jääda on uskumatult keeruline, eriti eestis. ma ütleks vastupidi, blogi oma pärisnime all – või kui soovid oma päris- ja virtuaalidentiteeti lahus hoida, siis ikka nii, et sul poleks häbi oma nime alla kirjutada.
Mhmh, ma kaldun nõustuma Milliega. Parem olla pidevalt valmis selleks, et (pool)anonüümsus võib ära kaduda, kui olla võltsis turvatundes, mõnuleda ja midagi vaatamatut teha.
*ettevaatamatut
Anonüümsust on meie väikses riigis küll üsna võimatu hoida. Arvasin ka alguses, et kirjutan tundmatuna, aga kui mingi aeg hakkasid täiesti võõrad inimesed tänaval mind kui bogipidajat kinni pidama, oli selge, et sama hästi võib oma nime julgelt avalikuks teha ja suurt midagi ei muutu.
Aga kui nüüd püstitatud teemade juurde tulla, siis ma usun, et ei ole teemat, millest ei tohiks blogis kirjutada. Lihtsalt tuleb osata kõigest kirjutada ning oma teemat tunda, et mitte tühja laksida.
Ja eks teemade valikust ja kirjutamisstiilist tuleneb ka maine.
Alustavale blogijale võib soovitada ainult iseendale kindlaks jäämist ning kirjutada asjadest, mis hingelähedased. ja nagu ikka – pigem hästi kui palju.
Kusjuures, minagi olen sinust mööda sõitnud autoga ja mõelnud, et näed, Kaarel… Ja siis jäänud mõtlema, et oot-oot, MIS Kaarel, kust ma teda veel tean? Mingi aja pärast siis on juhtmed ära ühendanud, et blogist, õige küll. Kuigi me vist korra oleme ka IRL kohtunud.
hahahaaa, on korra või paar juhtunud, häguselt meenub midagi.