Täna ühe vestluse käigus ma jäin mõtlema asjadele. Neile asjadele, ilma milleta saab elada, tegelikult. Ja sellele, kui vähe on ikkagi heaks eluks vaja.
Piisab, kui on kuhugi pikali heita, kui on kuskilt võtta vesi, millega end puhtaks kasta ja kui on tulease, kus süüa teha. Ja põõsas, kuhu taha hädal käia.
Ja ongi nagu kõik.
Aga muidugi hakkasid tulema igasugused laiendused, mida kauem ma sellele mõtlesin. No esiteks ei tahaks juba ilma raamatuteta elada. Ja ilma muusikata. Ja ilma pastaka ja paberita. Ja ilma oma heade ketsideta, mis on täiesti ebasõbralikult mulle villid hõõrunud, nüüd, kui ma ilusate ilmadega jala tööle käin. (See on nendest eriti alatu, sest nad on ikkagi minu ketsid, mida ma siin üksöö veel parandasin ja liimisin poolunisena.)
Ja siis ilma kahe padjata ei tahaks elada, sest ma lihtsalt ei oska muudmoodi magada, kui et üks padi üle pea, teine all. Ja see teine peab olema KORRALIK padi, mitte mingi moodne klibakas. Ma kusjuures ei saa aru, kuidas inimesed kibakate peal või üldse ilma patjadeta magada saavad. Üldse on see huvitav küsimus, kas see harjumus tuleb lapsepõlvest kaasa? Sest lapsepõlves ma kahe padjaga ei maganud, hakkasin seda tegema siis, kui unehäired saabusid ja silmi ja kõrvu oli vaja ärkava välismaailma helide ja valguse eest kaitsta… Ja nii on jäänud tänapäevani.
Ning siit muudkui lähevad laiendused edasi erinevatesse eluvaldkondadesse, kuni lõpuks istudki oma korteris, mis on tuubil asju täis topitud, ja imestad, et kust kõik see tavaar ometi tuli.
/
Siis ma arendasin nunnude kala- ja jänkujuttude (päriselt) vahele veel teemat, kuidas mulle tundub, et on nii, et teatud eluperioodidel satud sa kokku inimestega, kellega sa oled määratud kokku sattuma. Ning kuidas on näiteks naiste-perioodid elus ja kuidas on meeste-perioodid elus. Ma olin kunagi väga meesteperioodis, parimad sõbrad olid meessoost, ringi sai ka nendega hängitud, tüdrukud mängisid kõrvalrolli. Ja siis tuli väga intensiivne naiste-periood, kus parimateks sõpradeks said hoopis naissoost isikud, sõbermehed kadusid kuhugi ära.
Aga ikkagi, jah, ma arvan, et sa satud kokku nende inimestega, kellega sa pead kokku sattuma. Selline natuke, maiteagi-mis-religioosne-lähenemine, et on inimesed, kes peavad sulle midagi õpetama ja sa ei saa enne edasi minna, kui see õppetund on läbitud.
/
Sisemine rahutus kasvab ja kahaneb, poolenisti hingamise rütmis. Mul on tunne, et on suurte muutuste aeg, aga nagu ma K.-le täna telefonis ütlesin, ei saa ma täpselt aru, mis muutub ja kuhu muutub, aga miski muutub. See predetermined life, millest ma kirjutasin just, see sööb ajusid ja lämmatab, aga nagu ma N.-ile täna ütlesin, siis ma ei tea isegi, kas peaks jooksma või kuhu suunas, sest äkki jooksen valesti ja jooksen õnne eest hoopis minema.
Aga joosta ma tahan VÄGA. Kas või niisama mööda paljaks sulanud ja päikse käes kuivanud teid. Sest igal kevadel otsustan ma, et minust saab jooksja; ja igal suvel avastan ma, et ei saanudki.
/
K. on vaimustuses R.-ist ja leiab, et elu on ebaõiglane. Liblikad, nende leidmine võiks olla iga kevade juures, arvab ta. Aga nagu ta mulle täna väga poeetiliselt ütles, siis… “Aina otsin ja otsin ja igatsen, kiirelt loobun ja taganen.” See lause kummitab nüüd peas.