Vahepeal jääb aeg nii hullusti venima, et tahaks keelde hammustada. Vahel läheb aeg nii kiirelt, et ei jõua piuksatadagi. Ja vahel näed unes, kuidas ütled “vahel” asemel “vahest” ja unes parandatakse sind, ärkad piinlikkustundega, kuigi tead, et päriselus ei aja sa segamini sõnu “vahel” ja “vahest”.
Igasugustele asjadele olen mõelnud siin viimastel aegadel kõige selle kiire vahepeal. Et miks elu on selline, nagu ta on. Ja ma isegi täpselt ei tea, mida ma selle all silmas pean. Võib-olla seda, et miks vahepeal on nii raske mingitest käitumismallidest välja astuda ja vahepeal on nii raske aru saada, milline oleks õige otsus.
/
Õhtuti on taevas nii ilusat sinist värvi, et tahaks sinna sisse ära kaduda. Räästad tilguvad, kajakad pahandavad valjuhäälselt ning hoovi peal jookseb ringi kassipere. Unes nägin ka täna kasse, kusjuures, ja ma ei julge vaadatagi, mida seletaja selle kohta ütleks. Kindlasti midagi halba, sest unenägudeseletajad ütlevad alati midagi halba. Umbes nagu horoskoobid, sellepäast ei taha ma neid päevalehtedest eriti lugeda, sest siis nad lubavad alati halba; siis, kui sul on vaja, et kasvõi horoskoop head ennustaks. Vahepeal lihtsalt on sellised päevad, kui isegi horoskoop võiks tujule hästi mõjuda.
Lisaks kassiperele näen ma aknast üht vastasmaja perekonda, keda ma olen jälginud juba, hm, kuus-seitse aastat või nii. Kuidas nad sinna kolisid, kuidas nädala lõppudes suurte kottidega toidukraami koju vedasid, kuidas naine jäi rasedaks ja tema kõht kasvas (st seda rasedaks JÄÄMISE osa ma muidugi ei näinud), ja siis kuidas nad ükskord oma pisitillukese tita koju tõid. Nüüdseks on titast saanud väike inimene, kelle talved mööduvad, nagu kõikide laste talved mööduvad (ja mida ma HULLUMOODI taga igatsen): kelgu peal istudes, ees issi või emme seda vedamas.
Siis on üks perekond minu all. Kui ma ülikooliajal siinsamas elasin, siis nad olid rahulikud ja vait, pärast kuulsin, et sellepärast, et mees oli vanglas. Aga nüüd nad lärmavad ja räuskavad kogu aeg, lakkamatult. Näiteks ühel päeval kisas mees kellelegi, et ta midagi ilusasti kätte paneks (kordi ja kordi ja kordi lõugas, vait ei jäänudki), ju see oli siis nii oluline. Ühel õhtul viskas mul kopa ette – no kaua võib! Mulle olid varmad küll politseid kutsuma, kui ülikooliajal mõni pidu toimus, aga neid hoitakse nagu sitta pilpal – las joodikud kisavad, peksavad, räuskavad. Vähemalt pole tropid üliõpilased!
Kutsusin siis politsei, 20 minuti pärast oldi kohal. Kuulasin. Nemad kuulasid ka. Muidugi otsustasid joodikud just sel hetkel vait jääda, kuigi alles mõned minutid tagasi lükati allkorrusel heli järgi mööblit ümber. Mina seisin ühel pool ust, kuulasin, kuidas mendid mööda koridori ringi hiilivad. Lõpuks tulid üles, et vist kindlaks teha, kas ma ise äkki mingi napakas pole. Nii me siis seisime seal: ment ühel pool ust, mina teisel pool ust, ja kuulasime, mida teine teeb. Mina ei teinud midagi, naljakas ja hirmus oli, hiilisin lõpuks minema. Ja mendid läksid kah ära, isegi uksele ei koputanud. Ei minu ega ka jotade. Fakk, no sellised asjad teevad vihaseks. Läinud siis vähemalt ütlemagi, et kuulge, kaebus tuli, mis siin toimub. Võib-olla oleks natuke korralikumaks ehmatanud neid jotse seal all. Aga ei, targem on mööda koridori ringi hiilida.
Nii et järgmine kord tuleks vastu radikaid taguda, mitte ment kutsuda? Ise võiks ka muidugi õiendama minna…
/
Nüüd võtan ma kiivi ja lõikan selle kääridega pooleks (sest siin pole nuga) ja mõtlen elu üle järele.
11 thoughts on “keelde hammustamise päev”
mul on ka tore alumine naaber. ontlik 3 lapsega pere. kahetoalises korteris.
pereisal on selline suuvärk, et mul läheb süda suisa pahaks. õhtuti kui last panen magama, siis pean kuulama, kuidas mees kedagi/midagi saadab erinevatesse meeste/naiste kehaosadesse.
juba mõtlen hirmuga, et kui minu poiss asjadest aru hakkab saama.. et siis vb tuleb küsib, et kuule, mis see m*nn on 😀 . nuta v naera.
see ropendamine on igapäevane. lisaks kuulan, kuidas mees ja naine omavahel röögivad. tihti röögib mees ka laste peale…
huvitav, kuidas meie naabrid meid kirjeldaksid? kindlasti on ka meil mingeid salapatte ja vigasid.
Uues kohas kostavad seinad hästi läbi ja seega tean naabritest rohkem kui eelmises elukohas. Kahes äärmises korteris elavad pensionärid, neist ei kuule suurt midagi. Ühes keskmises oleme mina ja Naabripoiss, meie kõrval elavad Al ja Peggy Bundy. Vähemalt nende seksuaalse tegevuse järgi võiks nii arvata 😛 Üleval elab lapsega pere – õhtuti kuuleb väikeste jalgade müdinat. Ja koridoris teretatakse, hoolimata sellest, kas ollakse tuttvad või ei.
hah, ma nägin seda saadet täna 😀 . no mis asi see oli? kui bingo loto ja Maire Aunaste saade saaksid järglase, siis see olekski see Alo TV saade.
Ahjaa hahah, Pirtsu, nii oligi. Imelikud küsimused imelikel hetkedel. Aga nalja sai meil palju.
Muide, Pirts, olin ma väga horrific?
Jaa, mul ka vahest tuleb pähe, et ei tea, mis naabrid mõtlevad… aga üldiselt ei anna ma eriti põhjust nurisemiseks. Mees suitsetab rõdul, mis paljudele ei meeldi, aga see ei ole mina eksole.
Mind häirib muidugi rõdugrill (hissand, hooaega on kohe käes jälle) ja ülemise naabri kohutavalt kehv muusikamaitse. Õnnetuseks ta kuulab oma halba muusikat suhteliselt kõvasti terve nädalavahetuse vahest. Üle-eelmine pühapäev tuli kaks tundi järjest üks olümpiamängude lugu, mille nimi mulle ei meenu enam. Kell kaheksa algas. Aga no väga ull ei ole ka, ma siis püüan midagi mängima panna või lähen kodust minema. Ilmselt ta ise ei tea, et segab.
Ühes kõrvalkorteris armastasid lapsed pidutsemas käia aeg-ajalt ja siis ma küll kaalusin pollarite kutsumist. Esiteks, no täiesti lapsed ikka olid. Nooremad kui minu oma. Teiseks oli lärm päris kõva, lisaks lõuati koridoris ja kobistati minu ukse taga. Ja tipuks roojasid noored ka korralikult, kui õue prügikasti just ei oksendatud, siis prooviti seda ära lõhkuda. Lõpuks andsime korteri omanikule teada, et jäetagu nüüd järele. Vist on rahu majas, aga mine sa tea, ilmad lähevad soojaks just.
Pidin siia veel lisama, et venelased lõugavad rohkem, aga siis hakkasin järele mõtlema, et ega ikka ei lõuga küll. Eestlased võtavad põhjalikumalt ette veel tagatipuks. Nii on see kortermaja võlu igate moodi garanteeritud.
ma tahaks vanaduspäevadeks endale seda mõnusat onnikest Anna Haava tänaval. Kuidas seda küll korraldada?
Naabritega on jah ühed imelikud lood. Ma pole vist kunagi teadlikult venelaste naaber olnud, nii et selle koha pealt ei oska midagi öelda. Kõik jobud on ikka eestlased olnud. Ning tõsi ta on, ka meie tundume ilmselt oma naabritele kummalised kohati… Ja ehk ei olegi vaja teada, millised:)
daki, sa olid väga ilus 🙂 . sa olid nagu seltskonnahing. rääkisid ka siis, kui polnud sinu kord ja kõik naersid. mulle tundus, et sa tundsid ennast väga vabalt seal.
seltskond oli põnev muidugi. mis “modell” see sinu kõrval oli? 😀 see noorem mees, noh.
Pirtsu, Hennu muide oli ka mind näinud:D Aga jah, ma ju ei suuda vait olla üldse. See modell oli keski Veiko, kes Treffneris käib ja olla vist… hm, mis ta oligi… kellegi kollektsiooni kuskil esitlenud modellina ja siis Tartu noorte tüdrukute hulgas tõelise tormi tekitanud, mis käis (ma kujutan ette) kiljumise saatel: “Aww, kui nunnu!” Aga ta oli ise hästi tore. Polnud üldse loll:P
hmm… kas ma olen ainus inimene, kes Alo-TV’d vaatab?
lõualuud olid tal natuke kanged 😀 . aga tundus ilueedi tüüpi. ja nagu näha, siis ma ei pannudki mööda.