i am the mountains, i am the sea

Määratlemata 6 kommentaari

Kui kõik horoskoobid mulle lubasid, et 2010 hakkab erinema möödunud paarist aastast ja asjad hakkavad actually ülesmäge minema, siis ma ei uskunud seda. Või vähemalt arvasin, et saan väikse tööotsa ja asjad hakkavad enam-vähem paika loksuma.

Viimane nädal on aga tõestanud, et kõik LÄHEBKI TÄIESTI ÜLESMÄGE, mis on nii uskumatu, et ma pean end vahepeal näpistama, et kindlaks teha, kas ma juhuslikult siiski und ei näe.

Kõigepealt muidugi juhtus see, et ma hakkasin ametlikult Petrone Prindis asju ajama. Ja siis juhtus see, et ma leidsin oma taksojuhi-raamatule kirjastaja. Taksojuhi-raamat on siis see asi, mida ma hakkasin kirjutama 2006. aastal. Ma mäletan hästi, kui esimesed read kirja panin. Oli see armumissegane kevad, kui kõrvus leelotas pidevalt The Suni “Tüdrukune”, mille sõnad olid nii täpselt õiged sel ajal, et… No lihtsalt oligi nii, et “ma hulgun särgiväel, mul pole külm, naerdes jooksen taas, hommikusse”. Ma istusin üksinda Exhusbandi pisitillukeses korteris, võtsin tema arvutis lahti tekstiprogrammi ning hakkasin kirjutama. Sõnad lihtsalt olid mu emotsioonidest uimases peas ja ma pidin nad kirja panema.

Ning siis jäi see asi sahtlisse. Kuni eelmise suveni, kui Inga ajakirjast Naised otsis pärast “Seiklus neljale” järjejutu/raamatu lõppemist uut järjejuttu. Ja ma mõtlesin: miks mitte. Ma proovin, kas saan üksi hakkama. Saingi. Järjejutt aga sai mingil hetkel läbi ja käsikiri jäi taas mõneks kuuks sahtlisse, kuni ma ta kokku tõstsin, tähemärgid üle vaatasin ja avastasin, et oh, saaks ju raamatuna välja anda küll.

Siis ma leidsin kirjastaja ja panin paika tähtaja (1. aprill) ja ühel päeval hakkasin siin töö juures kirjutama. Ja kirjutasin ja kirjutasin ja kirjutasin ja nüüd on ta PEAAEGU valmis. Ehk siis homme annan teksti üle ja hakkab toimetamisprotsess. Mille järel hakkan ma kirjutama ja LOODETAVASTI ka jõuan/jõuame lõpetada Epuga kaua oodatud, kaua sünnitatud raamatu “Naistest, lihtsalt”.

Kuid ega kõik veel sellega ei lõppe. Vahepeal kutsuti mind ülikooli internetipsühholoogiast rääkima (ega ma ju muust ei oska rääkida kui internetist, eks ta ole), see juhtub siis mais. Enne seda aga käisin Vikerraadios, sealt korjas mu üles ühe Põltsamaal õpilastele suunatud ürituse korraldaja ning nüüd ma siis lähen sinna rääkima 15. aprill. Ja nagu juba öeldud, 23. aprill on siis raamatubussiga Katariina Jee ringitiirutamine.

Ning enne veel, kui ma sain ah või oh või oih öelda, oli täna hommikul juba uus asi ees: järgmisel kolmapäeval lähen ma osalema jälle õpilastele suunatud üritusele “Sinu peavõit”, mis on bingostiilis mängu-jutusaade (lisaks minule veel näiteks on seal ka Kene! Vernik! keda ma täna unes nägin), mida kantakse üle… wait for it… Alo TVs! Jah, lapsed, ma teen oma Alo TV debüüdi. Võib-olla teinekord, kui me jälle kuskil pidutseme ja taustaks Alo TVd vaatame, siis tuleb ehk sekka Heldur Jõgiojaga ka mind. See mõte ajab mind kontrollimatult naerma.

Aga nagu mu (praegu müügimehest) isa ütleks: aga ka see pole veel kõik!

Ühel õhtul tuli idee, et aga miks mina ei võiks minna kuskile rändama ja kirjutada samal ajal (reisi)romaani. Ning pliuh-pläuh, just like that, lähen ma 80protsendilise tõenäosusega suvel Hispaaniasse. Kaasas käsipagas ning (selleks ajaks juba loodetavasti uus) arvuti.

Aga ka see pole veel kõik, kuid on asju, millest ma ei saa veel rääkida, kuid mis juhtuvad suure tõenäosusega kõik sellel aastal veel. Ma olen viimse närvini erutatud ja rõõmus ja ma ei suuda seda kõike vist varsti enam taluda. Või õigemini, ma tean, et varsti ma astun laineharjalt maha mõneks ajak ja naudin tasasemaid vooge, aga ka see laineharja madalam pool pole praegu enam nii sügaval, kui ta oli näiteks pool aastat tagasi.

Sest praegu on aeg, kui mul on väike tähtpäev – mu viimasest Tõelisest Depressioonist on möödas pool aastat. Jah, muidugi olen ma vahepeal olnud oma low perioodis, aga see pole olnud kaugeltki nii hull, kui kõik oli hilissuvel, kus ma istusin, kott pakitud, voodi peal, isegi pisaraid ei tulnud, ja mõtlesin, et nüüd on kõik.

Aga praegu on kõik nii hästi, et ma hakkan aru kaotama. Samas, enne, kui ma aru kaotan, teen veel vähemalt ühe peo Undergroundis, seekord siis 1. aprillil. Enne Suurt Reedet, nii et seekord ei tohiks isegi onuAntonil olla vabandust mittetulemiseks.

Ja kogu seda rõõmutiraadi jäägu lõpetama šoti bändi Biffy Clyro superawesome lugu “Mountains”. Sest just nii ma praegu end tunnen: ma olen mäe tipus ja keegi ei saa seda mult ära võtta.

6 thoughts on “i am the mountains, i am the sea

  1. Helena

    Mul on ka vist hea aasta üle jupi aja… mis siis, et suure osa sellest veedan lombi taga. Saan vist sellest suurest kohanemisest ka eneseusku ja palju plaane on, kui tagasi tulen. Et noh, su postitus tuli tuttav ette mõnes mõttes 🙂

  2. katz

    Ma vastan Su säutsule Tartu ja Riia lennujaama osas… Variante on, kuigi just mitte liiga mugavaid/soodsaid.
    1. Saab minna läbi Pärnu, sealtkaudu on bussiliiklus tihedam… osad Eurolines ja Ecolines bussid sõidavad otse lennukasse. Aga Riia bussijaama lähedalt läheb buss nr 22 lennujaama, käib suht tihti ja mugavalt. Transpordi koduleht http://www.rigassatiksme.lv töötab edukalt ka inglise keeles, alguspunktiks on hea “13. jaanuari iela” peatus, suunaga Lidosta.
    2. Variant on minna ka autoga, kaval on parkida ca 500 m enne lennujaama roheliste AirBalticu plagudega tähistatud parklasse. Mõni aeg tagasi oli seal oluliselt soodsam parkimine kui lennujaama ametlikes parklates. AirBaltic pakub tasuta transfeeri parklast terminali.
    3. Mingi võimalus on minna bussi või rongiga Valgasse, sealt jalutada üle piiri ja seigelda läbi Valka Riiga… aga see vist ajalist võitu ei anna Pärnu variandiga võrreldes, lisaks on vahepeal võimalus natuke kaotsi minna (rongijaam Läti poolel ei asu päris piiri lähedal). Kui just ei leia kedagi, kes oleks nõus Tartust Valka autoga sõidutama…:)
    Äkki midagi neist töötab?

  3. Nele

    Ja mina just mõtlesin, et kes seal esinevad kolmapäeval. Võib-olla näeme (kuigi ma peaks samal ajal all fuajees noortele põnevaid eksperimente näitama).

  4. daki Post author

    Katz, tänud, ma leidsin lõpuks ka Eurolineside kodulehekülje, mis sõidavad (vaatasin ise rumala peaga bussireisid.ee-d alguses, seal ainult ju Venemaalt tulevad bussid, millele pileteid ei müüa). Küll ma leian variandi, õhtune minek ka, ehk tõesti leian kellegi, kes ära viskab ja vastu tuleb.

    Aga aitäh, tupsud, ma loodan, et teil on ka kõik heaste!

Vasta Helena-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.