Kui kõik horoskoobid mulle lubasid, et 2010 hakkab erinema möödunud paarist aastast ja asjad hakkavad actually ülesmäge minema, siis ma ei uskunud seda. Või vähemalt arvasin, et saan väikse tööotsa ja asjad hakkavad enam-vähem paika loksuma.

Viimane nädal on aga tõestanud, et kõik LÄHEBKI TÄIESTI ÜLESMÄGE, mis on nii uskumatu, et ma pean end vahepeal näpistama, et kindlaks teha, kas ma juhuslikult siiski und ei näe.

Kõigepealt muidugi juhtus see, et ma hakkasin ametlikult Petrone Prindis asju ajama. Ja siis juhtus see, et ma leidsin oma taksojuhi-raamatule kirjastaja. Taksojuhi-raamat on siis see asi, mida ma hakkasin kirjutama 2006. aastal. Ma mäletan hästi, kui esimesed read kirja panin. Oli see armumissegane kevad, kui kõrvus leelotas pidevalt The Suni “Tüdrukune”, mille sõnad olid nii täpselt õiged sel ajal, et… No lihtsalt oligi nii, et “ma hulgun särgiväel, mul pole külm, naerdes jooksen taas, hommikusse”. Ma istusin üksinda Exhusbandi pisitillukeses korteris, võtsin tema arvutis lahti tekstiprogrammi ning hakkasin kirjutama. Sõnad lihtsalt olid mu emotsioonidest uimases peas ja ma pidin nad kirja panema.

Ning siis jäi see asi sahtlisse. Kuni eelmise suveni, kui Inga ajakirjast Naised otsis pärast “Seiklus neljale” järjejutu/raamatu lõppemist uut järjejuttu. Ja ma mõtlesin: miks mitte. Ma proovin, kas saan üksi hakkama. Saingi. Järjejutt aga sai mingil hetkel läbi ja käsikiri jäi taas mõneks kuuks sahtlisse, kuni ma ta kokku tõstsin, tähemärgid üle vaatasin ja avastasin, et oh, saaks ju raamatuna välja anda küll.

Siis ma leidsin kirjastaja ja panin paika tähtaja (1. aprill) ja ühel päeval hakkasin siin töö juures kirjutama. Ja kirjutasin ja kirjutasin ja kirjutasin ja nüüd on ta PEAAEGU valmis. Ehk siis homme annan teksti üle ja hakkab toimetamisprotsess. Mille järel hakkan ma kirjutama ja LOODETAVASTI ka jõuan/jõuame lõpetada Epuga kaua oodatud, kaua sünnitatud raamatu “Naistest, lihtsalt”.

Kuid ega kõik veel sellega ei lõppe. Vahepeal kutsuti mind ülikooli internetipsühholoogiast rääkima (ega ma ju muust ei oska rääkida kui internetist, eks ta ole), see juhtub siis mais. Enne seda aga käisin Vikerraadios, sealt korjas mu üles ühe Põltsamaal õpilastele suunatud ürituse korraldaja ning nüüd ma siis lähen sinna rääkima 15. aprill. Ja nagu juba öeldud, 23. aprill on siis raamatubussiga Katariina Jee ringitiirutamine.

Ning enne veel, kui ma sain ah või oh või oih öelda, oli täna hommikul juba uus asi ees: järgmisel kolmapäeval lähen ma osalema jälle õpilastele suunatud üritusele “Sinu peavõit”, mis on bingostiilis mängu-jutusaade (lisaks minule veel näiteks on seal ka Kene! Vernik! keda ma täna unes nägin), mida kantakse üle… wait for it… Alo TVs! Jah, lapsed, ma teen oma Alo TV debüüdi. Võib-olla teinekord, kui me jälle kuskil pidutseme ja taustaks Alo TVd vaatame, siis tuleb ehk sekka Heldur Jõgiojaga ka mind. See mõte ajab mind kontrollimatult naerma.

Aga nagu mu (praegu müügimehest) isa ütleks: aga ka see pole veel kõik!

Ühel õhtul tuli idee, et aga miks mina ei võiks minna kuskile rändama ja kirjutada samal ajal (reisi)romaani. Ning pliuh-pläuh, just like that, lähen ma 80protsendilise tõenäosusega suvel Hispaaniasse. Kaasas käsipagas ning (selleks ajaks juba loodetavasti uus) arvuti.

Aga ka see pole veel kõik, kuid on asju, millest ma ei saa veel rääkida, kuid mis juhtuvad suure tõenäosusega kõik sellel aastal veel. Ma olen viimse närvini erutatud ja rõõmus ja ma ei suuda seda kõike vist varsti enam taluda. Või õigemini, ma tean, et varsti ma astun laineharjalt maha mõneks ajak ja naudin tasasemaid vooge, aga ka see laineharja madalam pool pole praegu enam nii sügaval, kui ta oli näiteks pool aastat tagasi.

Sest praegu on aeg, kui mul on väike tähtpäev – mu viimasest Tõelisest Depressioonist on möödas pool aastat. Jah, muidugi olen ma vahepeal olnud oma low perioodis, aga see pole olnud kaugeltki nii hull, kui kõik oli hilissuvel, kus ma istusin, kott pakitud, voodi peal, isegi pisaraid ei tulnud, ja mõtlesin, et nüüd on kõik.

Aga praegu on kõik nii hästi, et ma hakkan aru kaotama. Samas, enne, kui ma aru kaotan, teen veel vähemalt ühe peo Undergroundis, seekord siis 1. aprillil. Enne Suurt Reedet, nii et seekord ei tohiks isegi onuAntonil olla vabandust mittetulemiseks.

Ja kogu seda rõõmutiraadi jäägu lõpetama šoti bändi Biffy Clyro superawesome lugu “Mountains”. Sest just nii ma praegu end tunnen: ma olen mäe tipus ja keegi ei saa seda mult ära võtta.