Nüüd olen ma siis kuueaastane. Kuueaastane blogija polegi vist enam nii noor, blogimaailmas tähendab see hilist puberteeti. Võib öelda küll, et on igasugused etapid läbi elatud: mäslev ja vihane beebiaeg, üles-alla kõikuv kõurikuaeg, eneseleidmisaeg, ning nüüd – vaikne mõtisklemisaeg, suureks kasvamise aeg?

Ma mõtisklen siin üht- ja teistpidi, mida oma blogiga edasi teha. Vahepeal ikka tulevad need mõtted. Esiteks on kavas uus ja custom kujundus lõpuks teha, kaua ma siin ikka WordPressi teemasid kasutan, eksole. Ja mõtlen ikka, et võiks hakata kuidagi regulaarsemalt kirjutada, aga kuna ma täpselt ei tea, mida ma peaksin kirjutama ja mida mitte, siis ongi kuidagi soiku jäänud.

Igasuguseid toredaid aegu on tänu blogile olnud. Ma ei suuda ära kiita, kui palju armsaid inimesi on tänu blogile mu elusse tulnud. Samas on raske ka kirjeldada, mis õudusi on tänu blogile läbi elatud… Seda on ikka väga, väga raske teinekord inimestele seletada.

Ja muidugi on koos blogiga muutunud ka minaise, või siis vastupidi – koos minaisega on muutunud ka blog. Ma olen tervem, kui ma olin kuus aastat tagasi, ma olen kõvasti tervem. Aukukukkumiste aeg on vähenenud kahelt korralt kuus korrani poole aasta jooksul ja see on tohutu edasiminek. Aga natuke tuimemaks olen ka jäänud – enam ei ole ergud maailmale nii paljastatud nagu nad olid varem. Stabiilsus kaitseb.

Ilusat vabariigi aastapäeva teile, tupsud! Kas selle puhul Maroko-pärast lambaliha valmistada oleks ebapatriootlik?