Hakkasin üleeile kirjutama postitust romantikast, aga see jäi pooleli, sest pidin linna minema ja nüüd on mõttelõng romantika koha pealt katkenud.
Hoopis üks küsimus jäi õhku, kui mööda varahommikust linna värskes lumes kõndisime. Mis on armastus?
Daki, mis sinu jaoks on armastus?
Ma püüdsin vastata, et äkki see on igapäevane rahulolu, teadmine, et sa sammud kellegagi kõrvuti ja ta on alati sinu jaoks olemas; ja sina tema jaoks.
“Aga see pole äkki armastus, mulle tundub, et see on rohkem õnn, mida sa kirjeldad.”
Kuidagi jõudsime järeldusteni, et õnn kestab ühe hetke – ta on, ja siis enam pole. See üks täiuslik hetk, kui sa tunned näiteks kehasoojust ja katuse all kluugutavad tuvid ja ninasõõrmeis heljub greibilõhn ja väljas sajab laia lund. Ja järgmisel hetkel seda enam pole, see saab läbi.
Selle teooria järgi ei peaks muidugi üldse pidevalt õnnelik saama olla; või siis ainult juhul, kui üks täiuslik hetk järgneb pidevalt teisele. Nii võib olla küll. Või isegi mitte täiuslik, õnn ei peitu ju ainult täiuslikkuses. Õnn peitub mingites pisiasjades, mis nagu planeedid reastuvad ühele joonele ja säravad su peale.
Aga ikkagi, mis on siis armastus? Selle kuu Eesti Naises ilmus minult kaanelugu fabuloosse näitlejatari Maarja Jakobsoniga, kellelt ma küsisin ka, mis on armastus. Mis ta täpselt vastas, võite lugeda ajakirjast, aga ka tema ütles sellised sõnad: “Argipäev on imeline asi, kui ta tuleb õigel ajal.”
Viidates õnnele ja armastuse argipäevale.
Mis on armastus?
Tea entsüklopeedia defineerib armastust nii:
armastus, kahe inimese, üldjuhul mehe ja naise vaheline püsiv ja kõikehaarav erootiline ja romantiline kiindumustunne…/—/ Inimestevahelise armastuse juurde kuuluvad emotsionaalne, vaimne ja kehaline lähedus ning altruism, abivalmidus ja pühendumus.
Muide, seal on veel väga pikalt armastusest räägitud ja oma kuival moel on see väga huvitav ja isegi täpne, aga tahaks nagu arvata, et armastus on ikkagi midagi ROHKEMAT, midagi… maagilist ja natuke müstilist.
Mis on armastus?
Jason Mraz laulab oma selle imeliselt heas laulus “Life is Wonderful”, et it takes no time to fall in love, but it takes years to know what love is. Ma tean, mis on armumine, ma tunnen selle eksimatult ära, sest klišeena päris tõsiselt rändavad kõhus liblikad ringi, kes on nukkudest koorunud… Ja mõne aja pärast viib eluring nad tagasi nukkuma, kuni järgmise korrani…
Armumine on selge ja lihtne (arusaamise mõttes, mitte läbielamise mõttes – läbielamise mõttes on ta kohati kõige keerulisem… ja kohati kõige lihtsam), aga armastus…
Õnn ja armastus võivad ju käsikäes käia, õigemini, peaksidki. Või siis… “Armastus on siis, kui on väga valus.” Ma tean nii palju inimesi, kellele see lause kehtib ja – kehtib ka mulle. Need inimesed, kes on mulle kõige rohkem haiget teinud (ja kellele mina) – neid ma olen armastanud. Ja nii ma saangi aru, et ma olen armastanud – kui mingil hetkel on olnud väga, väga valus.
Aga mitte armastamise ajal… Oot, siin ma jälle valetan… On olnud aegu ja inimesi, keda on olnud valus armastada.
Aga ikkagi ei oska ma öelda päris ausalt, mis minu jaoks armastus on. Võib-olla on see tingimusteta õnnelik olemine, armastuse argipäev ja mingid väikesed asjad veel kõik omavahel kokku? Et sa saad olla, toetuda, toetada, kasvada, areneda, mitte tunda end lämmatatuna, piiridesse surutuna, kärbitud tiibadega? Et sa saad olla Sina Ise, see ainus, suurtähtedega sina ise, ainult et sa tahad olla veel parem Sina Ise? Et sa ei pea end väänama kellegi ja kellegi soovide-sundide ümber, et sa ei kasva kellegi teise elu ümber väänkasvuks, et sa annad valgust ja toitu ja saad sama vastu?
Et sa tahad hommikul ärgata lihtsalt sellepärast, et sa tahad esimese asjana teisele inimesele otsa vaadata? Või siis on, nagu ma kirjutasin väga-väga ammu, hoopis nii? Davai paigrajem ljubov?
Siplevad jalad. Soe käsi põlvel. Häälekõma teisel pool seina. Kell kümme tänavanurgal kohtumine. Kasside nurr jahedas ööõhus. Villased sokid.
Teadmine, et kõik läheb paremaks.
Ja siis võib ülehomme juba uus ja parem elu alata. Nagu ta igal esmaspäeval algab. Mängime armastust ja õnne ja ilusatjahead. Mängime edasi ja paremini kui enne.
Ma pole väga ammu mõelnud, kuidas armastust defineerida. Selle järgi puudub enamasti vajadus ja armastusele hakkad mõtlema siis, kui sellest puudust on.
Või siis olen ma liiga vähe aastaid armastanud, et ei oskagi veel sellest aru saada. Tean ainult oma armumisi, oma teisesuunalisi armastusi (sõbrad, pere, loomad, kodumaa ja kodulinn) ja seda, mis on pärisarmastus, seda ei teagi.
[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/01-Life-Is-Wonderful.mp3]Pilt via @Gjerninger ja @aabram.
9 thoughts on “armastusest”
Kunagi ütles mulle üks inimene, kellel oli aastaid seljataga rohkem kui suurem osa minu tuttavatel: “armastus on segu kahest – südamevalu ning õnnetunne. Üks ei saa olla ilma teiseta. Kõik ülejäänud on aga enda teha.” (ma täpset sõnastust ei mäleta ning seetõttu jääb ka veidi kohmakas ning segane jutt).
Eks mõnikord tekib endalgi selline tunne, nagu Jack White on sõnadesse pannud – You don’t know what love is, you just do as you’re told.
..aga seda kirjutist oli meeldiv lugeda.
Jah, täpselt! See White Stripesi lugu, see on mul kummitanud ka erinevatel aegadel, just nendesamade sõnade pärast.
Aga järelikult siis… ikka peab olema valus ka? Magusvalus järelikult?
Tundub, et nii nagu on elu näidanud siis mõnikord ikka peab..kas või nii öelda meeldetuletuseks, et see armastus ikka veel olemas on. Ja eks siis ka magusvalus. Kuid samas, iga olukord on oma erineva kiiksu ning…noh, ega minagi õiget definitsiooni tea. 🙁
..eks lihtsalt väike vaade oma vaatenurgast..
Püüdsin ka kunagi jupp aega vastust sellele küsimusele leida. Mu otsingud lõppesid, kui olin lugenud seda:
http://www.parnu.ee/raulpage/vabane/vabanemine10.html#armastus
Terv.
sa saad aru, mis on armastus, kui see on sul olemas. või pigem, kui oled sellest ilma jäänud..
Kuidagi hirmutav on sealne armastuse käsitlus, kuidagi lõplik ja kõikehõlmav. Aga mine tea, ehk ongi oma tõetera seal sees. Kuid omal kombel käsib ta justkui samamoodi öelda ülejäänud tunnetest ja ihadest ja naudingutest lahti, täpselt nii, nagu jumalamehed käsivad seksist lahti öelda. Nii et natuke paradoksaalne. Või siis ma sain valesti aru.
Mina sain armastuse definitsiooni ühest väga vanast seebikast ja selle sõnastas peategelane järgmiselt: armatus on see, mis teeb mind õnnelikuks isegi siis, kui mu armastatu on kaugel ja ma teda ei näe.
See meenutab platoonilise armastuse definitsiooni, aga tegelikult me ju armastamegi oma armastust inimese vastu, kes meis selle tunde esile kutsub 🙂
Kirg on see mis tapab ja õnnetuks teeb, armastus annab tiivad.
Tingimusteta armastus on võimalik, aga ka see võib kustuda ühel päeval, kui selgub, et armastuse objekt on seda lihtsalt kurjalt ära kasutanud. Alles jääb vaid tühjus ja lootus armastustunde taasärkamisest ja oma tõelise teise poole leidmisest.
Kusjuures mulle järjest rohkem tundub, et armastus ei ole tunne… või pigem ei ole emotsioon. Seda on selles ka, aga pigem on armastus otsus. Kui emotsioon on lahtunud, siis otsus on see, mille tõttu sa armastatud inimese kõrvale jääd ka siis, kui ei ole nii rõõmus hetk. Kui on valu põhjustatud. Kui on madalrõhkkond. Ja tema teeb sinu suhtes samamoodi.
Ja toimub ka sõprade, laste-vanemate vahel.
Jah! Emotsioon on pigem armumine, armastus on OTSUS. Ja samamoodi on armastuse lõpp otsus, või siis otsus jääda kõrvale, kui armastusest on saanud hoolimine, kiindumus. Pluss mulle meeldib definitsioon, et me armastame oma armastust teise inimese vastu, ehk siis me armastame seda tunnet, mida teine meis esile kutsub. Selles mõttes on armastus väga isekas.