Kui ma hõiskasin, et nahk on põlenud, siis ma muidugi mõtlesin selle all daki-põlenud, mis tähendab, et natuke roosakas. See on parim, mida ma isegi Aafrika kuuma päikese all saavutada suudan. Kummaline on see, et meie peres muidu kõik teised päevituvad väga kenasti, õde eriti, aga mina olen see igavene hallinahaline kahvanägu. No mis teha. Geene ikka ei muuda, eksju.

Aga kõrbeliiv krõmpsub küll veel hamba all ja kõrvas on vist ka natukene. Uus aasta tuli ootamatult ja kummaliselt, ilma ühegi ilutulestikuta. Me jõudsime järeldusele, et kuna neil on seal Egiptuses poliitiline olukord üsna rahutu kohati, et siis sellepärast ei paugutata. Aga ma ei tea, kas see ka päriselt nii on, faktiks jääb, et ühtegi pauku ei tulnud. Millest on ääretult kahju ja ma usun, et enam sellist aastavahetust ma ei taha. Aga ega seda ei teadnud ka enne.

Muidu oli reis superluks ja fabuloosne. Elasime söögist söögini: kõigepealt hommikusöök, siis rand, siis lõuna ja siis muud tegevused. Ma ei tea, kas ma kirjutan pikema reisikirja ka, äkki kirjutan. Aga lühidalt kokku võttes… käisime kõrbes atvdega kihutamas, sõitsime kaamlite ja hobuste ja bagidega (mis oli ka hullult äge), siis pisteti meid bussi taha ja kihutasime veel läbi kõrbe, nii et mu näos oli õnneirve (mis vist isegi ühe pildi peal hästi jäädvustatud). Ja siis teisel päeval käisime mereilu nautimas: korallid, suured kalad, väiksed kalad, värvilised kalad, vikerkaarekalad, peenikesed kalad, paksud kalad… Ja kõik SOOLASES vees, kuhu uppuda näis võimatu…

Ja siis õhtusöök ja siis dringid basseini ääres ja enne südaööd murdis uni juba maha. Nii et selles osas oli tõesti PUHKUS. Sai aktiivselt puhatud ja sai passiivselt puhatud, sai inimesi jälgitud ja sai elu üle arutatud, sai kaisus oldud ja sai ülisoolaste huultega helehelesinises merevees suudeldud.

Nüüd olen kurb ja õnnelik samal ajal. Eestis on fantastiline, FANTASTILINE ma ütlen, õhkan ja ohhetan ja ahhetan ja sõidan, nelivedu sisse lülitatud, läbi paksu lumesaju vaiksetel tänavatel ja pisarad tulevad silma. Lihtsalt, niisama.

Ja kuulan Marta soovitatud Jason Mrazi lugu “Life is wonderful”, mis on tõeliselt, tõeliselt hea lugu ja tunnen, et tõesti, elu ongi wonderful, elu ongi lõppematute korduste ja seoste jada ja nii ongi.

Läbi blogiarhiivide tuulates leidsin sissekande 2008. aasta 15. jaanuari postituse, kus oli muuhulgas kirjas:

Tuli meelde, et unes andis Piia mulle elu mõtte. Mõttes, et ta andis mulle need laused, mis selgitavad ära elu. Ma kirjutasin need musta silmapliiatsiga valgele linale ja üritasin üles ka pildistada, et ikka kindlasti meelde jääks.

Ei jäänud.

Meelde jäi, et seal oli selline koht: BIG BROTHER=SAOMEONE ALWAYS IS WATCHING AND WANTS THEM

Ja lõppes reaga: IF YOU REALIZE THAT YOU’LL BE FREE FOREVER

Ma ei ole eriti osav kokkuvõtete tegemises või sihtide seadmises. Ma ei julge eeldada, et alanud aasta tuleb parem, sest 2007 ja 2008 olid järjest nii hullud aastad, et enam ei taha. 2009 oli õnneks stabiilsem, rutiinsem, aga kohati ka segadusseajavam… Suuri sihte jätkuvalt pole. Ma tean, et 2010 on suur muutuste aasta, ma ei tea, kus ma aasta lõpus elan või olen… Aga ma tean, et sel aastal saame me lõpuks valmis “Naistest, lihtsalt”. Ja võibolla midagi veel. Võibolla.

/

Mitu korda möödunud aastal aknast välja vaatasid ja õhkasid: “Ma olen NII õnnelik!”? Mitu korda nuttes kisasid ja röökisid: “Mul on NII VALUS!”? Mitu korda end lõpuks tühjaks nutsid, kaissu pugesid ja uuesti elusse armusid? Mitu korda mööda Eesti jõgesid paadiga sõitsid? Mitu korda autoga teel välja surid? Mitu korda üksinda läbi Eestimaa sõitsid ja kodumaa ilust hingetuna muusikat kuulates omaette laulsid?

Mitu korda vaimustusest kiljusid? Mitu korda avastasid, et su sõbrad on teinud salabändi, et su sünnipäevaks sulle laul pühendada? Mitu korda seda laulu kuulasid ja kaasa laulsid? Mitu korda istusid kodubaaris after hoursil ja ajasid kujuteldamatut möla? Mitu korda läbi lumiste tänavate jalutasid ja libedaga pikali kukkusid?

Mitu korda ootas sind pärast väsitavat päeva koju jõudes õhtusöök? Mitu korda sellest heldisid ja inimest kallistades: “Ma armastan sind” ütlesid? Mitu korda pärast trenni värisevate jalgadega trepist alla tudisesid? Mitu korda voodi ära lõhkusid? Mitu korda lubasid, et hakkad homsest ilusaks ja kõhnaks? Mitu korda JÄLLE suitsetamist maha jätsid? Mitu korda vandusid, et ei söö enam mitte iialgi?

Mitu riietekuhilat taaskasutusse andsid? Mitu korda viisid prügi välja? Mitu korda korallide vahel ujusid? Mitu korda purjelauaga sõitsid? Aga lumelauaga? Mitu korda istusid Lõuna-Eesti metsade vahel ja vaatasid, kuidas päike tõuseb? Mitu korda öösel ujumas käisid? Mitu korda lambabeebile sooja piima jootsid? Mitu korda kaameli küüru sügasid? Mitu korda kurbade silmadega eeslit kallistasid?

Mitu korda ootasid kedagi, kes ei tulnudki? Mitu korda salamaailmasse ära põgenesid? Mitu korda saatsid sõnumeid, mis oleks võinud jääda saatmata? Mitu korda tundsid tuttavlikku pitsitust südames? Mitu korda avastasid, et liblikad kõhus on alles? Mitu korda end arstitoolil istudes lahti harutasid ja uuesti kokku panid?

Mitu korda seisid rõdul, vaatasid pimedat äärelinna ja tundsid, et oled ütlemata õnnelik? Mitu korda surusid oma selja vastu teise inimese kõhtu ja tunnetasid, kuidas soojus ja armastus läbi naha tungib? Mitu korda läbi kõrbe kihutasid, beduiinisall peas uljalt lehvimas? Mitu korda lubasid, et nüüd aitab? Mitu korda lubasid, et nüüd on uus algus?

Mitu korda sündisid, mitu korda surid? Mitu korda avastasid, et tegelikult, tegelikult on olemas kõik, mis õnneks vajalik?

2008.