Mul on sel nädalal olnud tohutu kirjutamiskramp. Ma isegi ükskord tulin blogisse siia, et proovida kirjutada oma kirjutamiskrambist (no eriti meta, eks ole), aga ei suutnud, sest, noh… duh. Kramp ju.

Nüüd vist läks natuke paremaks. Ma muidugi olen sel nädalal eriti vihaselt trennile ka lähenenud, ma täna mõtlesin vessaris, et ma lähenen sellele trennile sama vihaselt nagu mõni läheneb šokolaadikoogile. Aga no kõiki asju saab kahtemoodi teha, eks, teed hästi ja korralikult ja pingutad või siis toetad raskuse ühele jalale, paned käe puusa ja teed näo, et ei jõua, ei taha, ei oska!

Sel nädalal, õnneks, olen pidanud kõikidele asjadele pingutamisega lähenema ja täitsa hea tunne on tavalise luuserdamise asemel.

(No esmaspäevased ja kolmapäevased trennid, muidugi, seal pole üldse mingit võimalustki, et saaks puhata, see on ikka otsast lõpuni tõsine surm, ja treener on ka piisavalt kurja näoga, et ei julge luuserdamisele mõeldagi. Aga no nii peabki, nii on hea. Ja ainult kõhu põiklihased andsid täna vessaris natuke tunda, muidu oli täitsa ookoo kõik, hoolimata sellest, et ma eile kangile lisaraskust panin.)

No vot. Ja siis on ära saadud ostetud pea kõik jõulukingitused, ainult kuuske pole ikka veel ja nutt tuleb peale, kui seda tühja toanurka vaatan, kus kuusk peaks olema. (Meil juba viimased aastad kombeks vahetult pärast jõulu välismaale põrutada, nii et kuusenautimisaeg on sujuvalt tulnud paar nädalat ettepoole.) Katsiga sattusime täna ootamatult mingile alele, kus kõik asjad olid 20 prossa odavamad (ja päriselt odavamad, mitte On/Off-poe-laadi-odavamad) ja sai veel jõulu koju toodud.

Siis ma mõtlesin enne sellele, et võib-olla olen ma kinnisemaks muutunud ja mitte ainult siin blogis. Siin, jah, ma ei kirjuta peaaegu üldse enam, aga teate, ma ei taha eriti rääkida ka viimasel ajal. Tahan hoida kõik sees ja kinni ja nii ei saa haiget inimesed teha, eksju. Aga ma vist pean ikka sundima end kirjutama ja avama natukene, sest mõtete korrastamisele mõjub see hästi ja tegelikult on oluline ikka see rääkimine ka ju, ei saa kogu aeg vait olla.

Kirjutamiskramp lõppes suhteliselt hästi, see tähendab, et olulised lood said valmis ja isegi kiidusõnu öeldi (mis tegi täiesti mu tänase päeva kümme korda heledamaks).

Ahjaa, üritasin muffineid teha. Jälle. Jälle tulid mingid küpsiselaadsed plönnid. Ja ma sõin neid kolm tükki või isegi neli ära ja teate, nüüd on selline tunne, nagu oleks sulavõid suhkruga seganud ja endal kurgust alla valanud. St muffinid olid head, aga see magusasöömise tagajärg on psühholoogiline. Ma vist üritan endal söömishäiret välja kujundada.

Ahjaa-ahjaa, kõige olulisem asi. Nirti raamat “Ja anna meile andeks meie võlad” on lõpuks valmis! Mine vaadake petroneprint.ee, sealt saab juba tellida. Ma olin selle raamatu toimetaja ja teate, mulle väga-väga meeldis. Väga. See on sügav ja valus ja kraabib kohati hinge, aga on väärt lugemine igal juhul.