Tegelikult tuli Belle kapist välja juba mõni aeg tagasi (artikkel), aga jõuan sellest kirjutamiseni alles nüüd (peamiselt selle pärast, et mul oli jälle meelest läinud, et mul on blog).

Belle on siis see blogija, kes kirjutas oma blogis elust eskordina ja prostituudina. Ta kirjutas oma blogi põhjal raamatu ning mõni aeg hiljem tegi Briti televisioon sellest ka sarja “Secret Diary of a Call Girl”, kus peaosas mängis hurmav Billie Piper.

Mul on mõlemad tema blogiraamatud, kaht viimast raamatut pole. Aga ma olen tema käekäiku jälginud alates… Oh, ma ei teagi. Igaljuhul kiire otsing mu blogiarhiivides andis mulle sellise lõigu:

Mis tähendab, et täna ja umbes järgnevad kuus päeva ei saa ma seda naist enda mõtteist välja. Ta kirjutab ilusasti. Väga palju siidist aluspesust. Väga palju seksist (oh üllatust, eks ole) ja väga palju meikimisest. Aga armastab muusikat ja raamatuid. Raamatuid armastab. Nii et saate aru, miks ma temaga seletamatut hingesugulust tunnen. Tundmatu Londoni lõbutüdrukuga.

(12/02/2007)

Ma olen temaga tundnud kummalist hingesugulust, ise ka teadmata, miks. Muidugi ta kirjutab vahvalt ja haaravalt ning tema tähelepanekud on intelligentsed ja humoorikad, aga see pole ainult kõik. Võibolla on tegu selle veidra lähedusega, mis tekib, kui sa loed pidevalt kellegi blogi… Ja sulle lõpuks hakkabki tunduma, et sa tunned teda?

Jah, ka mina olen päris palju mõelnud sellele, kes Belle PÄRISELT siis ikkagi on. Mida ta teeb, milline tegelikult välja näeb, mida ta õppinud on… Ja lõpuks sain ma (ja paljud teised inimesed) siis teada. Ta on dr Brooke Magnanti, teadlane. PhD. Ta uurib neurotoksikoloogiat ja vähiepidemioloogiat. Ta on armas blond naine ja ta on… Belle De Jour.

See kõik on olnud nii veider, terve see nädal, teades, et tema ongi Belle. Ühest küljest ei saa ma aru, miks ta ikkagi pidas vajalikuks “kapist välja tulla”, ta oli suutnud nii superhästi oma anonüümsust hoida. Teisest küljest ma aplodeerin ja pühin liigutuspisaraid ja kummardan tema vapruse, iseteadvuse ja olemise üle. Meie pisikeses konnatiigi-Eesti-blogimaailmas puudub selline pretsedent, vähemalt sellisel määral. Eks ma isegi olen mõelnud, mis küll oleks teistmoodi, kui ma oleksin hakanud algusest saadik näiteks anonüümsuse-liini ajama… Ilmselt see kaua ei püsiks – ma isegi ei saaks pidada salablogi, sest mu paranoiad ütlevad koheselt, et teatud kirjutamismustrite järgi saaksid teravsilmad peagi aru, et seal taga olen mina.

Ärgem saagem nüüd valesti aru, ma ei võrdle end kuidagi Bellega, lihtsalt see anonüümsuse-teema on paeluv.

Aga jah, Belle on Brooke, Brooke on Belle. Tema kohta võib veel artikleid lugeda näiteks New York Timesist, New Scientistist ja Iiri Independentist.

Ning ometi on mul natuke selline tunne, nagu oleks keegi öelnud, et Jõuluvana pole olemas…