Ma olen pea kõiki neid minu-sarja raamatuid lugenud, mõne sünni juures rohkem olnud, teinekord natuke vähem… Nii et ma võin üsna julgelt deklareerida, et Kaja Tampere “Minu Soome” on neist mulle kõige rohkem meeldinud, kõige hingelähedasem…

(Epu Ameerika-raamatuid ma kusjuures ei panekski siia kõige-rohkem-meeldinud ritta, sest need on minu jaoks kuidagi hoopis eraldiseisvamad; ma ei saa Epu kirjutisi võrrelda teiste omadega, sest mul on endal nii palju isiklikke emotsioone nii tema kui tema raamatutega. Nii et on Epu “Minu Ameerikad” ja siis on teised “Minud”.)

Esiteks muidugi mõjutab kindlasti väga palju “Minu Soome” juures ka see, et kuna Kaja oli mu õppejõud, siis ma mäletan seda aega, seda raamatu algust – kuidas ta periooditi Soomes oli ja me meilitsi suhtlesime… Ja see minu viimane ülikooliaasta jäi ka tema viimaseks Tartu Ülikoolis, nagu ma nüüd lugesin. Ma ei tea, kas Kaja mind mäletab – neid tudengeid oli ju palju, aga mina mäletan teda väga hästi ja mäletan veel sedagi, et mingil hetkel ma igatsesin, et oleksin valinud lõputööks teise teema: sellise, kus tema oleks saanud mu juhendaja olla…

Aga nüüd raamatust. See erineb teistest minu-sarja raamatutest päris kõvasti. Ta on rahulikum, vähem-hoogne, vähem on dialoogi ja siuh-säuh olukorrakirjeldusi, rohkem on sisevaatlust, analüüsi, mõtisklusi… Ja see sobis väga hästi “Minu Soome” juurde: näiteks “Minu Hispaaniale” polekski selline rahulik stiil väga sobinud, usun ma.

Nii et juba stiil ja jutustamismood kandis edasi seda Soome Sisu. Ja vist esimest korda leidsin ma minu-sarja raamatust selliseid, kuidas nüüd öelda, tsiteeritavaid elutõdesid. No teate, selliseid lausejuppe, mis sobivad ka kontekstist väljarebituna kasutada. Mina olen väga palju Olulisi Raamatuid täisjooninud just nende elutõdede pärast. Ma ei taha sellega muidugi kuidagi arvustada teisi minu-raamatuid ja öelda, et seal polekski elutõde sees olnud. Ikka on olnud, igal omal kombel. Ja kõigist on olnud midagi õppida. Aga Kaja oskas kohe niimoodi öelda teinekord – ootamatult, hästi, ja kümnesse.

Näiteks:

Tasub ära kannatada see rõõm, mida teine sinuga jagada soovib.

*

Kodumaad armastatakse teistmoodi. Kodumaa võib olla kõige inetum ja hädisem paik maamuna peal, kuid kui see on kodu, on ta ikkagi armas. Selleks aga, et ükskõik kus maailmanurgas hakkama saada, tuleb seda paika armastama hakata.

*

Ja kui teine inimene muretseb, siis peab sellest murest lugu pidama ja seda vähendama.

Need on vaid mõned lausekatked, mille kiirelt sirvides praegu üles leidsin. Aga jah, “Minu Soome” puudutas mind millegipärast rohkem kui mõni teine minu-raamat. Aga samamoodi nagu iga teine minu-sarja raamat, pani ta tahtma mind KOHE autosse istuma ja KOHE sinna sõitma, et ise seda kõike kogeda ja näha. Ja nüüd mõtleme me siin kodus päris tõsiselt, et võiks suvel ikka minna Soomet avastama. Kõiki neid järvesilmi ja padrikuid ja skulptuure ja muuseume.

Ja muidugi tekitas see raamat mus sügava igatsuse akadeemitsemise järele ja pani enda peale natuke pahandama, et no miks ma siis rohkem ei pingutanud ja et miks ikka see magistriõpe mul juba lõpetatud pole ja nii edasi.

Aga jah, “Minu Soome” oli väga-väga mõnus lugemine. Kaja oskab jälgida ja analüüsida ning ka inimeste vigu üles märkida, ise seejuures õel olemata. Ning kindlasti aitab see raamat kummutada stereotüüpe, mis ka minusse tugevalt juurdunud on.

Aitäh, Kaja! Ma loodan, et lisaks akadeemilistele tekstidele kirjutad sa veel kunagi midagi “pehmemat”. Ja kõik sinu blogid tuleb nüüd ka ükshaaval RSS-lugejasse panna.

/

Ahjaa, üks mõte tuli veel meelde. Ehk oli “Minu Soome” hingelähedasem ka seetõttu, et Kaja on saarlane? Ta raamatus avaldas mõtte, et saarlastel on tugev kodu- ja identiteeditunne… Ja mina, ise vaid veerandilt saarlane, rõhutan seda alati uhkusega. Et kuidagi võibolla see “üks Saare veri”…?