Hei tupsud, mäletate, kui ma rääkisin walk of shame’ist? Selle asemel aga, et sellest blogiposti teha, teeks hoopis artikli ja palungi abi. Kes on nõus oma lõbusaid, naljakaid ja hulle walk of shame’i kogemusi jagama, meilige mulle dagmarlamp ät gmail.com! Loomulikult on võimalus jääda anonüümseks.
Ootaks nii naiste kui meeste panust, sest mind huvitab eriti, miks naised tunnevad sellistel puhkudel – varahommikul pärast pidu üheöösuhte või seksisõbra juurest koju kõndides – häbi ja mehed mitte?
Minu seisukoht on jätkuvalt see, et tegelikult ei peaks seda häbenema – no vahepeal venib jah pidu pikale, no vahepeal jah avastame hommikul, et võluva printsi asemel vedeleb meie kõrval voodis hoopis kärnkonn, aga tänapäevaste inimestena, kel on vabad valikud nii paljudes eluvaldkondades – sealjuures seksi osas – võiks seda pigem võtta humoorikana ja õpetlikuna. Lisaks: selge see, et paljudele inimestele üheöösuhted ei sobi, neile ei meeldi need ja nad ei hinda neid ning ei näe neis mingit võlu. Aga umbes nii, nagu osad valivad sotsdemme ja teised reformi, peaks, kui mitte mõistma, siis vähemalt mitte hukka mõistma neid, kes valivad üheöösuhted ning kelle jaoks need pakuvad midagi.
15 thoughts on “abipalve: walk of shame”
Miks peaks end pärast üheöösuhet halvasti tundma? Minu arvates on pigem eriti õnnis tunne 😉
Aga musikesed, seda ma ju ütlesingi, et ega MINA ei pea seda häbikõnniks, lihtsalt kõikjal viidatakse sellele nähtusele kui walk of shame’ile (vaadake kasvõi textsfromlastnight.com lehele või guugeldage). Aga aitäh, ma kirjutan sellest;) Koos mõne targema inimese kommentaariga, et kust see häbi…
Kui minul on häbi olnud, siis sellepärast, et pidu läks pikale ja et koju ei ole veel jõudnud. Mul nimelt on väga tugev automaatpiloot, mis viib mind peaaegu ALATI koju, seega on mul lihtsalt vaevaline ja hädaline kuskil mujal virguda ja mulle ei meeldi see.
Leega ühes klubis 😀 Mul on alati hommikuti koju jalutades õnnis irve näol olnud.
Ma nõustun eelpool rääkijatega. 🙂 Selle vahega, et ma ei kõnni vastu hommikut koju, vaid lasen end koju (või kodukanti) tuua lõuna paiku. Ehk siis seni pole kärnkonni sekka sattunud, et peaks kibekähku ära minema. 🙂 Täitsa toredad inimesed on. 🙂
No ok, ühe kärnkonna olen ma ka hommikul enda poolt välja visanud. Too kahjuks “unustas” midagi maha, nii et pidime jälle kohtuma.
ühinen eelkõnelejatega. miks peaks häbi või piinlik olema? tõsi, ma ei ole kunagi koju läinud hommikul, vaid kohe pärast seksi. teiseks pole mulle ka krokodille sattunud, aga ma pole ka purjus peaga üheöösuhetega tegelenud (sest et olen lihtsalt väga harva purjus).
juba eelmisel korral, kui seda mainisid, mõtlesin pikalt, et mis loom see walk of shame on üldse… äkki keegi kirjutaks sellest? palun? väga palun? 🙂
Ma mäletan üht korda, kui ma olin hoopis kohutavalt tige, sest sattus mingi eriline tropp. Aga häbi pole olnud.
Kohe-pärast-seksi-koju süsteem meeste puhul ei toimi, sest kohe-pärast-seksi on jõle uni ja siis on nagu suht savi kojuminekust. Üks markantsematest juhtumitest oli mul kunagi ammuammu kui ma ärkasin täiesti võõras kodus ja korteriomanik oli hoopis ise kuskile öösel ära läinud ja koduteele läkitas mind tuleohutust tagama tulnud sõbralik korstnapühkija. Siiamaani pole päris kindel, kelle koobas see oli. Aga walk of shame oli ikka päris tõsine…
Ma ka ei saa pihta, et mis “walk of shame”? Mis sel häbil sellega pistmist on?
Mul tuleb ainult üks eriti naljaks juhtum meelde kui ma veel verinoor ja ilus olin ja ühistranspordiga liiklesin. Sai hommikul vara taskust rinnahoidjad taskurätiku pähe välja tõmmatud. Siis oli küll piinlik 🙂 Nüüd on naljakas sama asja meenutada. Samas sellele ei eelnenud seksi nii, et see vist ei lähe selle “walk of shame” alla.
Minu arvates ei tähenda “walk of shame” seda, mida blogipidaja silmas peab, aga ülekantud tähenduses kõlbab küll muidugi.
Ma arvan, et meis on kristlikud väärtushinnangud nii sügavale pähe sisse pekstud, et ilma armastuseta seks = põrgu, hoor, sukubused, patt, raiskuminemine… Need seosed on meil olemas, iseasi kas me reageerime neile või allume.
Ma kuulsin sellisest mõistest muide esimest korda elus siin, sellest postituses.
Nüüd hakkan taipama, misasja see tropp silmas pidas, kes mind ahistada üritas, kui ma öiselt Iliase-lugemiselt varavalges kodu poole läksin.
Mulle on alati tundunud, et walk of shame pole asi mida teha sügisesel hommikul läbi lehtede kodu poole minnes. Et see peab olema seotud sellega, et on pealtnägijaid-vaatajaid, kes sulle taunivaid pilke heidavad, aga reeglina sõnakestki ei ütle.
Et trepist alla koperdamine ja poisi perekonna vaikiva uuriva pilgu all tossude jalganöörimine, pomisedes “Ngmst” ütlemine ja siis minema jooksmine on walk of shame, näiteks. Või peale seksi ukse vahelt sissekargavad huilgavad “korbikaaslased” vms.
Aga äkki ma eksin, ma ei tea.
Häbi on sealt, et naistele on ju aastasadu sisendatud, et seks on räpane, patune, seda ei tohi nautida ja isegi kui abielus oled, siis tasub voodi poole pealt mingisugune “väärikus” säilitada ja mitte hoora mängida abikaasale.
Mõtlen, et kui avastad, et oled maganud a) võetud mehega, b) parima sõbranna mehega, c) väga koleda ja katkiste hammastega mehega purjuspäi, siis oleks küll koju minnes väga “D’oh!” tunne.
Nirti, super, just seda ma mõtlesin!
Kusjuures mina õpetasin USAs käies ka meie võõrustajale selle väljendi poppi ja noortepärast tähendust – selgus, et vanema generatsiooni jaoks tähendab see seda, kui keegi arreteeritakse ja avalikult kõigi pilkude all politseiautoni viiakse.
Avalik häbikõnd ükskõik mis põhjusel võiks ta laiemas tähenduses ju ollagi. Aga üheöösuhtest hommikul koju kõndides on see shame rohkem sinu peas vist. Sest üldreegline pole just otsaette kirjutatud, kust sa tuled.
Mul on ikka vahel juhtunud seda häbenemist ka. Aga siis on olnud lisa-asjaolud. Kõige häbim kojutulek on hommikul olnd ikka hoopis muudel põhjustel.
aga kui inimene ise häbi tunneb, siis parem on tal see tegevus lõpetada, mis teda häbenema paneb. Ma arvan, et nii on ehk parem.