Okei, ma kaotasin oma telefoni ära.
Esimest korda elus ma kaotasin midagi ära. Ja nüüd, telefoni, uhiuue. Vanagi veel välja ostmata. P*tsi!
Kummaline on see, et ma olen sellele mitu tundi helistanud ja see kutsub. Ma ei lahkunud trajektoorilt diivan-vets-lauajalka kordagi, nii et teoorias see peaks seal olema. Aga ei ole. Helistasime. Panime muusika kinni. Otsisime. Ei ole.
Ja ikka, raibe, kutsub. Kui keegi ära varastab telefoni, siis esimene asi on ju faking välja lülitada. See teeks mu südame natukene rahulikumaks, siis ma vähemalt teaks, mis sest saanud on. Aga praegu – ei midagi. Helistan – kutsub. Ahjaa, sõnumi saatsime ka, et teeks kaupa. No äkki tahab raha. Ma oleks nõus andma raha. Aga ei midagi, ei mingit vastust.
Ropendama ajab. Vihaseks teeb.
JA MA EI KAOTA KUNAGI MIDAGI ÄRA!!!
Edit: Hahaa, leitud. Worst party eva. Aga noh, lõpp hea, kõik hea.
3 thoughts on “p*tsi!”
Kui sul operaatoriks on EMT, siis iseteeninduse kaudu on võimalik telefoni ligikaudset asukohta määrata. Ise olen oma telefon tabanud rändamast bussist, kuhu olin oma telefoni poetanud.
Minu siiras kaastunne. Ma olen ise ka see inimene, kes “kunagi midagi ei kaota” ja kui siis tegelt ka midagi ära kaob, on ikka frustreeriv küll.
aga ma leidsin üles su telefoni!