Vulin on tagasi, sama hullult kui enne. Mis tähendab, et ma pole kaks ööd sõba silmale saanud, vaid kogu aeg hõljunud magamise ja ülevalolekusfääride vahel. Kõrvatroppidest suutsin üles leida ainult ühe ja seda ma siis vastavalt vajadusele vahetasin, kui külge keerasin. Naiss.

Aga sõnumikatsest. Kokku saatis sõnumi 17 inimest, mis tähendab, et maksud-maha teenisin ma kokku umbes 56 krooni. Ma pole küll üritanud seda raha välja võtta, sest Andris mainis midagi 50 euro piirist, aga ühesõnaga, töötab küll. Kollased pealkirjad kollasteks pealkirjadeks, aga tulevikus kasutan ilmselt seda teenust edaspidigi. Kommentaarides toodi välja, et 10 krooni on siiski liiga kallis, 5 krooni juures nii pikalt ei mõtleks… Seal muidugi saab ka valida sõnumihinda, nii et võibolla peaks iga kord vastavalt sisule ja nähtud vaevale hinda muutma?

Tasub kaalumist igal juhul.

LISATUD: Lisan siia kommentaari, mille jätsin Marta sissekande alla, kus Marta kutsus kõiki kaasa rääkima SMSpublisheri teemal. See võtab üsna hästi minu seisukoha antud küsimuses kokku.

Mina võtan seda natuke kui ajaleheartiklit, mille kirjutamise eest saab ka kirjutaja raha ja mille lugemise eest (vähemalt vahepeal) lugeja maksab. Miks mitte panna oma loomingule hind külge – on ju ka kirjasõna midagi väärt.

Aga siin tekivadki probleemid, täpselt need, mida sa esitasid – kas lugejal tekib õigus midagi oma raha eest nõuda. Mina ostan lehe ja isegi, kui mulle ei meeldi käsitletavad teemad või viis, kuidas teemasid on käsitletud, ei tule ma siiski selle peale, et minna autori juurde ja öelda, et hei, ma maksin 10 krooni lehe eest ja sina kirjutad nüüd NIIMOODI. Aga on inimesi, kes seda teevad ja seda õigustatuks peavad.

Lisaks, kui sa oled blogija tekste pikka aega lugenud, siis sa peaks juba suutma natukenegi eeldada, kuidas ja mida ta kirjutab. St sa maksad ikkagi juba tuntud kvaliteedi (või siis mittekvaliteedi) eest. Kuigi, kui sa tead, et sisu on ebakvaliteetne (st on varem olnud – ja miks sa peaksidki eeldama, et nüüd järsku enam pole), siis miks üldse maksta?

Ja samad võimalikud tekkivad eetilised küsimused võib ju laiendada muul viisil blogiga raha teenimisse. Kui keegi saab teatud postituse kirjutamise eest raha või muid meeneid (nt tasuta kinopileteid filmist kirjutamise eest või nagu Barbi Pilvre säutsus – tasuta auto kasutamine blogimise eest), siis ei ole sellel sugugi nii palju vastuseisu, kui ma praegu selle paari päevaga SMSpublisheriga kohanud olen. Või näiteks blogijad, kelle blogist tulevad raamatud või isegi TV-sarjad (nt Belle De Jour) – kui tema loomingut peavad ka teised inimesed väärtuslikuks, et sellega raha teenida (ja vastutasuks meelelahutust pakkuda), siis miks peaks blogija pakkumisele ei ütlema? Lihtsalt sellepärast, et see poleks eetiline, oma blogi tekstide pealt tulu teenida?

Ma usun sügavalt, et SMSpublisheriga blogiposti eest raha küsimine on sada protsenti eetilisem ja õiglasem, kui näiteks muud SMS-teenused, mida telekas pakutakse (“Saada oma unenägu märksõnaga UNI numbrile see ja see ja saad teada, mida tulevik toob!” “Tahad teada, kas peigmees petab? Saada sõnum numbrile see ja see ja saad teada!”), mis sageli on isegi kallimad ja mitu korda jaburamad, kvaliteedist ei tasu siinkohal rääkidagi.

Lisaks, nagu ma ühes oma kommentaaris juba ütlesin, ei näe ma midagi halba selles, kui blogija oma kirjutisi ka rahaliselt väärtustab, tal on see vaba valik ja täielik õigus. Ja kui ta tahab, hakaku kasvõi iga posti raha eest kirjutama. (Mina seda teha ei taha ja ei viitsikski, aga peamiselt selle pärast, et ma niigi kirjutan juba raha eest muudesse kohtadesse. Kui mul poleks muud sissetulekuallikat, siis võib-olla isegi kaaluksin – aga sel juhul näeksin ma kindlasti VÄGA KÕVASTI vaeva, et blogi sisu oleks kvaliteetne ja iga senti väärt.)

//

Üks abipalve teile ka – jagage Eesti seksiblogide linke palun! Ma pean silmas selliseid blogisid, nagu näiteks on välismaine ja juba kord viidatud One D At a Time, kus inimesed valehäbita kirjutavad oma seksiseiklustest. Mulle nimelt tundub, et Eestis seda eriti ei julgeta teha ja ma mõtlesin sel teemal natuke pikemalt kirjutada.

Aga üks mõttetera ka sellest samast One D At a Time blogist kaasa (seoses üles kerkinud/kergitatud seksiteemaga). Ma ei leidnud täpset tsitaati enam üles, aga mõte oli umbes selline: ma olen üleni selle poolt, et naised peaksid tegema seda, mis neile rahuldust pakub, olgu selleks siis olemine ühe või tuhande mehega. Keegi ei tohiks seda hukka mõista, sest see on iga naise oma asi ja põhiline õigus.