Terve suve on mind jälitanud suur autoebaõnn. Lihtsuse ja anonüümsuse huvides nimetame jutuks tulevaid autosid hüüdnimedega Sinine Numpsu ja Tupsu.

Sinise Numpsuga sõitsin ma terve talve, terve kevade ja terve suve. Ma olin sellesse autosse kiindunud ja peaaegu võis seda minu esimeseks autoks pidada, kuigi see polnud isegi mitte minu ega mitte ka minu mehe oma ja luba sellega sõita andis poolteist aastat vananenud volitus. Aga koos me Eestimaa teesid mõõtsime, alguses vaikuses ja pärast minu iPodi helide saatel (kui ma avastasin, et on olemas selline asi nagu kassettadapter (mida, lubage mainida, ÜKSKI mu sõpradest, kes selle olemasolust teadsid, ei võtnud mulle vaevaks mainida, mis siis, et ma koguaeg vaikuses pidin sõitma, sest linnast väljas kadus raadio ära)). Ma tundsin tema peensusi ja kolinaid ja raginaid ja teadsin, millal asi murettekitavaks muutus või millal Sinine Numpsu lihtsalt tujutseb.

Siis ühel esmaspäevaõhtul Saaremaal, kui ma hakkasin tagasi Tartu sõitma, avastasime, et esikumm on jummala löss. No ikka nii löss, et ei olnud kahtlustki: katki see on. Õnneks oli mul tookord kohe kolm meest käepärast võtta, kes varurehvi täis lasid ja üks-kaks-kolm alla panid. Terve tee Tartusse hoidsin tuttavate lähedusse, et juhuks, kui midagi peaks veel viltu minema, on mul kellelegi helistada.

Ei juhtunud õnneks midagi ja meie sõitsime Numpsuga edasi.

Siis ühe vihmasel pärastlõunal otsustasin minna poodi. Rõõmsalt sõitsin üle miinivälja, mis on tuntud ka kui meie majadevaheline tee ja enne Tähe tänavale jõudmist hakkab auto vaikselt koolema. Andsin suure hooga gaasi, võttis elu sisse ja… ristmikul suri lõplikult. Helistasin siis paanikas Katsile, kes appi tuli ja kui auto olime suure vihmaga ära vedanud, võttis taas pildi ette: ju oli kuskil midagi märjaks saanud.

Sellest ajast saadik ei julgenud ma enam selle autoga vihmase ilmaga sõita.

Siinkohal on vist õige aeg märkida, et spidokas oli Numpsul sajaga sassis, valetas suurtel kiirustel umbes 35-40 km/h. Radarisse sõitsin 60ga ja politseinikud ei pilgutanud silmagi. Ahjaa, sidur libises ka, aga selle saime kasuisa abiga korda.

Ja siis hakkas spidokas täiega segast panema – näitas umbes 50 km/h juures kiiruseks 120 km/h ja muud lõbud.

Järgmisel päeval, kui Sikit jälle sõidutasin, ei tahtnud ühel hetkel Numpsu hästi käivituda. Aku, käis peast läbi. Õnneks sai ikka tööle ja ma arvasin, et sõites laadib end jälle normaalseks.

Kuni ma jäin postimaja ette sõites keset s*tumist seisma. Risti kõigi tee peal ees. Läksin siis postimajja ja küsisin, kas keegi saaks sädet anda. Ühtlasi võtsin oma paki ka välja (Terry Pratchetti raamatud tulid).

Üks lahke onu andis mulle siis sädet, või õigemini, laadis akut ning andis veel lahkema soovituse üks pool tundi ilma tuledeta maanteel sõita, et aku elule äratada.

Sõitsin. Helistasin vahepeal frustreerunult B-le ja kurtsin oma rasket saatus. Ja siis – mida ma näen – tahhokas paneb segast! Näitab pöördeid 7000 kandis ja siis kooleb. Surnt. Vajutan gaasi: ei midagi. Väike paanika tekkis, aga siis ärkas auto taas ellu ja ma võtsin peatumata suuna tagasi Tartule, kartes teele jääda umbes-täpselt kuskil Kõutsi maja juures ja kus siis selle häbi ots, kui ta mind sealt leidma peaks.

Linna jõudes olin tõsises paanikas: olin täiesti veendunud, et suren välja kuskil keset ristmikku ja sinna ma jään. Õnneks ei andnud elu mulle selleks võimalust, vaid suretas auto sõidu pealt välja linna piiris. Võtsin tee äärde, avastasin, et isegi ohutuled ei lähe põlema, panin uksed lukku,vaatasin: ahhaa, Katsi maja paistab, ja läksin tema juurde kohvile.

Pärast seda leidsime, et Numpsu läheb vanarauaks. No ainuüksi akuklemmide või geneka pärast muidugi ei lähe ükski auto vanarauaks, aga tal on muudki hädad ja parandamine läheks maksma rohkem, kui ta ise väärt on.

Sel õhtul, kui otsuse vastu võtsime, ma nutsin.

Nüüd olen ma teise Tupsuga sõitnud (mille autopassis ma isegi õigusväärse kasutajana kirjas olen) ja polegi midagi väga hullu juhtunud: ainult vahepeal sõidu ajal viskab akutule põlema ja tekitab mulle kergekoelise südari. Ja siis laupäeval, kui olin akna õhutamiseks (käisin õele kütet viimas, kui too tee peale jäi ja kanka vedels pagassis ja haisutas kõik täis) lahti kerinud, avastasin poeparklas, et aken ei lähe enam kinni. Lõks-lõks peksab üle.

Helistasin Mussile, kes andis soovituse kätega aken üles tõsta, et see uuesti soonde saada.

“Ja nüüd lase lahti.”
“Lasen… Oot, ta vajub täitsa alla ära, kas see peabki juhtuma?!”
“Jah, las ta läheb täitsa alla ära…”
“…OK, paha. Nüüd ta kukkus ukse sisse.”

Ja nii oligi. Juhipoolne aken istus mõnusalt ukse sees. Laupäeva friggin õhtul kell 6. No ja KUHU sa jätad auto ilma aknaklaasita Tartu linnas?

Ajasin kasuisa jalule, tema ajas jalule oma mingi tuttava mehaaniku, kes värgi siis korda tegi. Lihavate kommentaaridega vürtsitatult, à la “miks sa üldse ostad endale auto, mis algab F-tähega?!”.

Nüüdsest olen ma nii ära hirmutatud, et ei istu enam ühegi auto rooli, kui just surmahäda käes pole või keegi pole mulle garanteerinud, et tegu on KORRAS autoga, millega tohib lisaks päiksepaistelistele ilmadele ka vihmase ilmaga sõita ja mille juhipoolne aken käib lahti (tasulistes parklates on üsna võimatu ilma selle optsioonita käia muidu).

Ja üleüldse on muidugi igatpidi parem autoga vähem sõita.

Tehnika ei armasta mind.