Eile südaöö paiku hakkas Twitteris kulutulena levima uudis, et Michael Jackson on viidud haiglasse. Juba minutite pärast jõudis meieni teade, et ta ei elanud südamerabandust üle. Kahjuks oli tükk aega vaid TMZ allikas, mis surma kinnitas, ülejäänud allikad viitasid kõik TMZ-le, mistõttu ma läksin magama lootusega, et äkki siiski. Aga ei, hommikuks oli kindel, et kohaliku aja järgi poole ühe paiku lahkus King of Pop elavate kirjast.
Väidetavalt oli tegu unerohtude üledoosiga ja väidetavalt oli tegu enesetapuga. Eesti ajakirjandus muidugi vaikis, sest meil vist online-toimetuste valveajad on umbes üheksani õhtul.
Ma olen päev otsa äärmiselt tujust ära olnud selle pärast. Õigemini, mis tujust ära – leinanud. Michael on mulle alati väga meeldinud. Ma ei ole teda küll otseselt fännanud, aga tema muusika on mulle meeldinud ja näiteks “Thriller” on minu meelest üks geniaalsemaid popplugusid. Tema sekeldused lastega jätsid mind külmaks, sest mulle tundus, et tegu oli suure valestimõistmisega. Et Michaeli näol oli tegu suure poisikesega, kes üritas lastega samal tasandil suhestuda: ise laps olles. Aga kui seda teeb täiskasvanud inimene, siis on see tahes tahtmata veider. Kui kaks kümneaastast poissi ühes voodis magavad, kui on sleepover, siis ei vaata ju keegi sellele imelikult?
Olgu, mis on, tegelikku tõde ma neist juhtumistest ei tea ja ilmselt ei tea seda keegi peale asjaosaliste.
Ma olen aru saanud, et Michaelil oli väga õnnetu lapsepõlv, mis teda traumatiseeris nii läbi ja lõpuni, et ta sellest ei toibunudki. Ta tekitas minus ühest küljest imetlust ja teisest küljest kaastunnet, lausa emalikke tundeid: ma oleks tahtnud teda kaisutada ja öelda, et maailm on tegelikult üsna ilus koht, kui seda heade inimestega koos jagada.
Ma ei oska selle leinaga kuidagi hakkama saada. Ma ju ei tundnud teda, aga ometi on tema kuulunud minu maailma nii kaua, kui ma seda mäletan. Üks esimesi mälestusi temast oli ilmselt lugu, kuidas Jacko magab hapnikumullis, mis teda bakterite eest kaitseb. (Hiljem olen lugenud, et see oli PR-trikk.) Alati on kusagil olemas olnud kimedahäälne Michael Jackson, kes laval moonwalki teeb ja aeg-ajalt tantsides oma genitaalidest haarab.
Sõitsin Tallinnast tagasi ja kuulasin bussis Michaeli lugusid. Nutsin. Mind ennast ka üllatab, aga ma päris tõsiselt leinan teda ja see kaotus on ka minu kaotus.
Mul on väga kahju, et maailm temast ilma jäi. Kuid nüüd muutub ta ikooniks, jäädes alatiseks (kummastavalt) nooreks.
6 thoughts on “Puhka rahus”
Mul ei teinud see millegipärast üldse tuju pahaks. Ma vist suhtun surma teisiti… Ta sai ju selle surma läbi surematuks! (Oled lugenud Kundera “Surematust”? Kui pole, siis laenan…)
PS Kohe saadan sulle failid ka, kõik on kenasti olemas.
Huvitav, kuidas ta järsku MJ-ks saanud on? Kas teda kutsuti kogu aeg nii? Ma nagu ei mäleta…
Aga jah, ma võtsin seda surma kuidagi isiklikult… Aga nüüd hakkan juba harjuma.
Triangel, ma Delfis ei käi üldse, oleks võinud muidugi. Tubli, Delfi!
Delfis oli uudis igatahes kohe pärast südaööd üleval.
Muide, Hõbemägi Ekspressi veebis ütleb ka seda, mida minagi tundsin:
Aga küsima peaks nii: Michael Jackson, millal sa surid? Sest see ei saanud olla elu, see pidev viibimine kogu maailma teleobjektiivide fookuses, kus iga väiksematki pildile jäänud nahalapikest uurisid džäksonoloogid ülima põhjalikkusega ja tegid sellest põhjapanevaid järeldusi.
Michael Jackson on surnud, kuid niimoodi on King of Pop lõpuks ometi tõeliselt sündinud. Legend on lõpuni kirjutatud. Vive le Roi!
Minu arvates tegi MJ seda, milleks meie kõigi poolt ülalpeetud megastaaridel on lausa kohustus: elas lihtsurelike eest läbi nende unistusi ja õudusunenägusid. Üks väheseid popstaare, kes oma leiva ausalt välja teeninud on.
Sest olgem ausad — paarist meeldejäävast viisijupist, lauluhäälest, viisipidamisest ja tantsuoskusest ei piisa nii ülipriviligeeritud elu välja teenimiseks meie ülejäänutega võrreldes.
MJ pakkus vähemalt ausat kaupa.
Onlainis ikka umbes südaööni ollaksegi valves. 23.00 enamasti vahetus lõppeb.