Ma mõtlen, et ühikas elamisel on teatavad eelised. Esiteks saad sa alati kellelegi kurtma tulla, kui midagi on katki, kadunud, lõhutud või kuskil käib pidu, ja selle eest kantakse hoolt. Teiseks ei pea sa muretsema, kui oled oma võtmed ära kaotanud, vähese vaevaga saad uued ja kohe päris kindlasti ei pea sa otsima ööseks teist magamiskohta, sest tuppa saad alati.
Kui sa elad aga üürikas või, hoidku küll, oma korteris/majas, on sul terve hunnik probleeme kaelas, millega pead ise hakkama saama.
Ja kui sa võtmed ära kaotad, mees on metsas ja sa pole rumala peaga Birxile ja/või emmele-õele varuvõtmeid teinud, siis jäädki seniks ukse taha, kuni otsustad, kas lasta see lahti muukida või tuleb mees metsast koju. Kuigi kui sul on elavad olevused teiselpool lukustet ust, siis kahjuks jääb ainult sissemurdmise variant.
No ja muidugi kui alumised otsustavad akordioni ja/või naisepeksmise sulnite helide saatel kaks päeva järjest pidu pidada, siis ei ole sul kellelegi kurtma minna, pead ise julguse kokku võtma ja ukse taga kopsima. Või siis kasutada passiivagressiivsemat lähenemist ja taod senikaua vastu radiaatoreid, kui kõik ülejäänud naabrid su peale närvi lähevad ja sinu vaigistamiseks ise hakkavad vastu radikaid taguma.
Või siis käitud mõistlikult ja helistad politseisse.
Ühikas elamisel on veel eeliseid. Näiteks on su majanaabriteks samamoodi noored inimesed, kes on enamasti hea silmale vaadata ja tore trepil teretada, as opposed to kurjad naabrimemmed, kes sind nähes vaid puhisevad või alumised naabrid ja nende külalised, kes sulle trepil otsa kukuvad ning koridorinurka kusevad.
Jah, kogu oma elu jooksul polegi ma ühikas elanud. Pole nagu vajadust olnud, kuigi mõnes mõttes ma kahetsen, et seda eluetappi läbinud pole. Teisalt olen ma piisavalt ühikates aega veetnud, et öelda: oma ühikadoosi olen ma kätte saanud, alates 2002. aastast juba. Ja nüüd siis jälle, ainult et nüüd näen ma teist poolt, seda öist poolt.
Nagu Twitteri-sõber ütles, on mul nüüd seltsimeeste unetute unelmatöö. Mõnes mõttes tõsi, aga kui ma praegu loen tunde, ja jäänud on veel neli, siis ma võin ausalt tunnistada, et ma olen üsna lähedal ajusurm-olekule ning kui ma tahaks kirjutada või muud asjalikku teha, siis praegu ma seda küll ei suudaks. Aga noh, esimene öö ka alles, ehk harjub ära.
Natuke teeb kurvaks see, et ma olen aasta aega vaeva näinud, et oma unerütmi korda saada ning noh, nüüd siis lüüakse see jälle pahupidi. Samas ma kavatsen hommikul koju jõudes magada poole ööni, siis natuke süüa ja siis edasi magada. Sest reedel tuleb jälle öö otsa valves olla.
Aga teisalt on mul alati Evu, kes toob mulle kohvi või teed ja käib juttu ajamas.
Paranoiline olen ka, nagu vist ikka mõjub klaaskapis töötamine. Mind on näha kilomeetrite kaugusele ja kõik need krimisarjad on mõistusele oma jälje jätnud… Vahepeal ma juba kujutasin elavalt ette, kuidas mööduvast autost minu pihta tuli avatakse, aga siis ma sain aru, et me oleme ikkagi Tartus, kus nuga saab suitsuküsimise eest ja kuuli… Ma ei tea, sidemete omamise eest?
Aga üldiselt ma avastan siin lihtsaid rõõme. Tore, kui maja on rahulik ja kõik tuduvad. Tore on tennised hetkeks jala otsast ära lükata. Tore on ukse peal värsket õhku hingata. Tore on, kui üks tunnike jälle möödas on.
Ja siis ma vaatan hiliseid saabujaid ja mõtlen, kust nad tulevad, mis elu nad elavad…
Ahjaa, ükskord rääkis Hull Taksojuht jälle lõbusaid lugusid. Et temaga sõitnud koos üks daam, kes tahtnud siis endale parfüümi peale sirtsutada. Aga pimedas oli kotist võtnud vale asja ja kogemata pihustanud Taksojuhile pipragaasi. “Tead, siis ma kohe ütlesin, et ma pole kunagi naisterahvast löönud, aga sulle panen küll tou ära praegu!” Siis ta rääkis midagi relvadest veel ka, aga ma enam ei mäleta… Aa, vist et oli tülikaid kliente ähvardanud, et tõmbab püstoli välja, kui kord majja ei saa (temast täiesti usutav, kusjuures). Ning hommikul siis avastas, et auto aken sisse löödud – oldi käidud püstolit otsimas… Näed siis, mis sa saad liigse suupruukimise eest.
Vot nii siis. Mõtlen taksojuhtidest ja tudengitest ja jäänud on veel 4 h 15 min.
8 thoughts on “since you asked”
Mõtlen nüüd, et peaks sinu graafiku küsima ja külmkapi peale panema. Et siis tean, milliseks päevaks või ööks külmkappi või riiulile üht-teist söödavat või muud toredat hankida ning sulle ühikaorienteeriumist korraldada 😀
Katrin, ma olen oma tõeliselt vaesed ajad juba tudengipõlve jätnud. Selles mõttes, et kui meest praegu ei oleks, siis oleks muidugi taas seal, elades allpool miinimumi. Nii et ma tean küll, mis tähendab kaks nädalat järjest kiirnuudleid süüa. Seda elu on täis mu blogi esimesed aastad. AGA. Ei saa unustada, et olles mõni aasta korralikult palka saanud JA endale 5000 krooni võlga kuus kaela kasvatanud… Siis ei ela enam ka 2000 krooniga kuus ära. Eksju.
Muide, üks asi tuli veel meelde. Ühikas elamise pluss: kui suitsud on otsas, saad seni passida suitsunurgas, kuni keegi ikka tuleb, kellelt pommida.
Evu, ma kahjuks ei jää vist sinna majja väga kauaks. Aga eks näis.
Oojah, ühikas elamise eeliste koha pealt kahel käel nõus 🙂
Boonuste hulka lisandub muidugi ka toanaaber, kes viitsib koristada, kui sa ise ei viitsi. Ja jagab lahkelt oma leivapoolist, kui sul on näpud põhjas. Või isegi kui ei ole näpud põhjas, aga ei viitsi ise kokata, aga tema on juhtumisi hea kokk. Või veel variante teemal “näpud põhjas”: ühisköögis hakkab kellelgi sinust hale, kui näljase näoga tema kartulipanni vaatad (ma ükskord olen tudengipõlves üritanud meeleheitest kaalikaid praadida, mis mul juhtumisi olid ema saadetud talvemoonast veel alles – suht katastroofiliselt lõppenud üritus muidugi, ega`s mina kujutanud ette, et kaalikas ainult hautatud peast kõlbab, “superkokk” nagu ma olen).
Sissesaamisega tuppa tõesti probleeme ei mingisuguseid, sest isegi siis, kui oled võtme ära kaotanud, sai ka lukustatud uksest Vanas Pälsonis tuppa sisse (vana vene Vasara lukukeelt polnud mingi probleem mingi vidinaga tagasi lükata), õnneks olin siis nii vaene, et minult polnud midagi varastada, juhul, kui keegi teine oleks sisse saanud. Ei mingeid kommunaalarveid, mille pärast pead vaevata – boonus number ma ei tea mitmes. Maksad mingi summa ära ja selle eest käi dushi all palju kulub. Ma muidugi ei tea, kas tänapäeval on nii hea elu, äkki on tubades mingid eraldi mõõdikud vms, aga elektriga sai laiata, ühisköögis gaasiga, no millega vaid iganes. Ainuke asi, et kuna raha ikkagi kohe üldse ei olnud, siis tundus isegi ühikaüür meeletu summa teinekord. Minu arusaam vaesusest ja töötusest on muidugi veits teistsugune kui sinu blogist lugedes, Daki 😉
Yap, kuigi mul ei jää ka mitmeteisttuhhise bruto juures elamiseks rohkem kui 2 tonni… Üürikas on tõesti needus ja kui veel oma peret aitama pead… Aga see kuu olen nagu või sees, sest õnnestus lisaots leida ja mul oli koguni 5 tonni vaba raha söögi ja elamise peale, juhhei!
Mees meheks, aga omaette katsumus on saada hakkama, kui sul pole ka kodust tuge loota, st oledki totaalselt vaesest perest. Kui tead, et sul on 4 sotti ja ema käest pole ka küsida. Vaat see on vaesus. Tegelikult väga paljud ei kujuta ettegi, mis tõeline vaesus õieti tähendab, aga inimeste taustad ongi erinevad. Ma ei mõelnud midagi halba, lihtsalt tahtsin märkida, et see, mis on paljude jaoks vaesus, on teiste jaoks luksus.
Ma sain aru, mis sa mõtlesid. Ma olen ka sel kuul või sees, et selle otsa sain, tegelikult. Ja noh, tõsi ta on, et ma olen ALATI vingunud, et raha pole – ja kusjuures, polegi olnud! Aga iga kord on erinev. Mida rohkem teenid, seda rohkem kulutad. Jne. Tallinnas elades olin ilmselt ainult natuke rikkam, üür + mehe üleval pidamine + toetused perele, kui vähegi sain… Aga vähemalt ma mäletan, et ma sain rahuliku südamega pärast tööd poest süüa osta. Nüüd on vaja natuke planeerimist, aga tõesti, ei saa öelda, et surmav oleks. Vähemalt tead, et päris nälga ei jää ja tänavale ei tõsteta. Erinevalt üüri/laenukorterist.
Egas ma kujutagi ette, millal oleks selline elu, et oleks täiesti rahulik ja ei peaks muretsema. Ma ainult loodan, et see hõlmab minu töötamist oma erialal.
See ühikaatmosfäär tuleks “Naistesse” ka sisse kusagile kirjutada.
Kas sulle võib sinna öösel külla ka tulla? Kas ühe kirjutamiseöö annaks hoopis seal teha?
Ahha, enne ununes kirjutamata, et kõikse paremad valvurid olid vanas Pälsoni ühikas (selles, mida enam pole). Need tegid ristsõnu, jõid, magasid ja lasid sisse kõik, kes seda palusid, olgu või kell 3 öösel. Nagu selles ühikas valitses üldine pohhuistlik vaim (näiteks kõrgus teise korruse köögi ühes nurgas prügimägi, massiivsuse järgi otsustades oli kogunenud juba mitmeid kuid ja ühikas elutses hiigelsuur must valge maniskiga kõuts, kes hüppas kraanikaussi, jõi tilkuvast kraanist janu täis ja jäi sinnasamasse kerra magama, vesi pähe tilkumas või siis magas trepimademel ega hoolinud keda kuraditki, et kõik tast üle astusid, ja meie ukse taga trepimademel tehti ükskord minilõke ja praeti muna, valvuril oli sügavalt ükskõik), siis kasutasin seda julmalt ära ka Tartus tööl käies veel aastaid hiljemgi – Tartus elasin mingis imelikus korteris, kus polnud vett ja käisin enne tööleminekut üle Toome Pälsonis dushi all.
Oojah, ja mis veel vaesust puudutab, siis tudengipõlv ei olnudki kõige hullem, just tänu ühikaselamisele, sest alati oli keegi, kes luges su silmist nälga ja aitas – oh jeerum, kuidas ma ootasin igal pühapäeval, et mu Tallinnast pärit toanaaber kodust tagasi jõuaks ja kraamiks kotist lagedale ema kaasapandud hea-parema! Ehh, kõige hullem oli mingi 1990ndate algus, kui olin umbes 15 ja ema oli just lahutanud ja meile mingi üüratu elektriarve ja muud arved kaela jätnud, ema ilma tööta (siis oli sama, mis nüüd – no pole tööd!), aga ema on sõjaajal karastunud inimene, krabas mind käekõrvale, käisime metsas marjul ja kukeseenel, viisime kokkuostu ja üritasime sokutada sööklatesse-kohvikutesse, küürutasime talunike peedipõldudel ja käisime taludes kartuli-, puu- ja heinatalgutel. Mida iganes, et hing sees seisaks. Närused ajad olid. Mul on korra isegi mingi skorbuudi moodi asi tekkinud vaegtoitumusest. Ja tead, see aeg meenub mulle iga kord, kui kuskilt loen, et kellelgi veel ei ole tööd ja keegi veel näeb näguripäevi – Daki, ma ausalt sind solvata ei mõelnud, sest iseenesest saan aru, kui jube meeleheide see on, kui sulle tundub, et nagu oleks kõik tööd, mis sulle meeldiksid, nagu maa pealt pühitud, st pole ühtki vaba kohta. Ja siis pead mingit nõmedat tööd tegema, iseennast nii kuradi palju alla surudes, lihtsalt et saada söönuks. See on nii kuradi nüri elu. Ja veel üks asi on mulle vanast järjest jäänud – mulle tundub, et iialgi ei saa ma ennast kõigest sellest heast toidust, mida endale nüüd lubada saan, täis puugitud! Kogu aeg tahaks midagi ja ikka veel ja veel.
Epp, ma vist ei jää siia ühikasse, nii et seda peab vaatama….
Katrin, eks ta ole. Ära hellitatud olen:) Ma saan mõistusega aru, et kõik on tegelikult hästi ja et see pole üldsegi halb variant, hoopis parim võimalikest, aga noh, lõi korra jalust kogu see asi. Läheb üle, läheb üle…