Üks on seesama ümberõppe küsimus. Samas sõltub palju sellest, mis on selle inimese enda taust, kui suuteline ta on sellest olukorrast välja tulema. Kui ta on hea inimene oma töökohal olnud, siis ma arvan et tal ei teki probleeme uue töökoha leidmisega. Külla aga kindlasti tal tekib mingi auk. Siis peavad aga pangad vastu tulema, pangad on ka korduvalt rõhutanud, et tulge rääkiga, kui teil on mingi mure.
Pevkur arvab, et minusugused ei saa tööd, sest kõik on endas kinni.
Okei, minu lugu. Jäin tööst ilma juunikuus, parasjagu vahetult pärast seda (vahetult üks päev pärast seda), kui olime kolinud üürikorterisse. Noh, seda korterit suutsime läbi häda pidada pool aastat, aga kui oli selge, et ikka uut tööd niipea ei tule, tulid ümberkorraldused. Hea seegi.
Umbes novembrikuus hakkasin ma tõsiselt ringi vaatama. Seni olin rääkinud oma tuttavatega Tallinnast, et kas kuskil leidub midagi. Jah, oleks leidunud, aga – keegi ei oleks mulle kinni maksnud seda, et ma elan Tartus. Kui ma saan loo pealt honorari, no heal juhul 700 krooni, tavaliselt kuskil 500 krooni (honoarid on kõvasti langenud), aga pean selle eest sõitma vähemalt kaks korda Tallinna vahet – kord allikaga kokku saamas (paraku on nad peamiselt Tallinnas), teine kord lugu küljele panemas – siis ongi juba honorariraha maha sõidetud.
Jah, muidugi, vaieldav, oleks võinud siiski ehk vastu võtta. No mis see sõitmine siis ära pole! Kõige olulisem on ju ree peal püsida… Aga jah, olin/olen jonnakas. Sest ma ei taha uskuda, et 3 aastat ülikooli, 45 000 õppelaenu (ja ma päriselt ÕPPISIN selle eest), ja ma kurat võtaks ei saa oma kodulinnas erialasel tööl töötada.
Siis läksin tööturuametisse. Kust öeldi, et vot. Ümber saab meil õppida ainult juuksuriks või küünetehnikuks. Ja kui küsisin, et kas saaks äkki mingi PHP-koolituse, et oleks IT-st huvitatud, siis naerdi näkku. Ja veel üks huvitav tõsiasi – töötu abiraha on 1000 krooni kuus kuskil. AGA SEDA SAADES EI TOHI SA MINGIT MUUD SISSETULEKUT OMADA. Ehk siis ma oleks pidanud loobuma oma Naiste järjejutust ja Digi Naisteka-külgedest, mis mõlemad annavad mulle küll pisikese sissetuleku, aga vähemalt MIDAGIGI.
Loobusin siis sellest, jabur ju!
Tööd olen otsinud aktiivselt, kuid Tartus pole. On olnud mõned tööpakkumised, kuhu olen kandideerinud, vestlusel olen käinud senini kolm korda, ülejäänud korrad pole isegi vestlema kutsutud. Viimasel ajal on isegi CV-Online lolliks läinud ja pakub mulle pidevalt tööd juristina või tarkvaraspetsina, aga noh, ma ei oska ju seda viimast. Ja koolitused on kuradi kallid, alates 4000st kroonist lõpetades viiekohaliste summadega.
Ärge tulge mulle rääkima, et kõik on minus kinni. Mõned asjad on ehk minus kinni, eriti see, et ma hakkasin pirtsutama nende Tallinnaga seotud töökohtade peale. Aga ma tahan elada Tartus, ma tahan töötada Tartus ja ma tõesti tahaks teha vähegi erialast tööd. Või kui mitte erialast, siis vähemalt väljakutsega tööd!
Praegu on perspektiiv minna tegema sisuliselt valvuritööd. Ja ma olen selle väljavaate üle sitaks õnnelik. Nii et ärge tulge mulle rääkima, et kõik on minus kinni.
/
Vahepeal ma mõtlen, et see PEAB olema karmavärk. PEAB. Sest tol saatuslikul kevadel, kui ma tegin oma elu lollimaid asju, sadas mulle iga päev kaks tööpakkumist. Ja oi kui ennast täis ma selle peale olin… Olin täiesti kindel ka kuni möödunud aastani, et ei teki probleemigi uue koha leidmisega, mind ju taheti, kuidas siis ma enam ei sobi… Aga näete, ei sobi. Mõned kohad põlgavad ära, sest olen noor, teised, sest pole teinud suhtekorraldustööd.
Ning teisalt ma mõtlen, et ma ju ei taha palju. Ma tahaks, et mu võlad maagilisel kombel kaoks (vähemalt need, mis on juba viiekohalised ja muudkui kasvavad ja mida peab maksma ära KORRAGA), ma tahaks, et ma saaks elada Tartus – täiskohaga.
Jap. Mul on kõrini kodus magamisest ja mittemidagi tegemisest. Kahjuks pole ma piisavalt andekas ja/või tugeva enesedistsipliiniga, et päevad läbi ilukirjandust kirjutada, teen seda ikka sama tihti kui varem. Varem tegin vist isegi rohkem, sest inspiratsiooni sain päevad läbi rohkem. Elades tuleb inspiratsioon, mitte kodus istudes.
/
Okei, nüüd ma läksin nii totaalselt masendusse kogu selle teema peale, et jube kohe. Aga tükk aega pole mind keegi niimoodi vihastanud kui see faking Hanno Pevkur. Pane end põlema, tõesõna.
23 thoughts on “no minge põrgu”
PHP ja muude programmeerimiskeelte koha pealt: et neid õpida, pole vaja koolitusele minna. Veeb on täis erinevaid howto-sid ja tutoriale. Et kui huvi, on siis tuleb kuskilt php for dummies asja juures alustada ja siis edasi liikuda. Programmeerima õpib ainult ise programmeerides. Ning seda sa koolitusel anyway ei tee. Seal kuulad tarka juttu, vaatad slaide.
Jõudu
vt testija tööd. tasub proovida?
http://www.playtech.ee/?id=3
Ömm…kas see on ka nüüd see koht, kus peab aind mõistvalt noogutama?
Kehvasti küll kui masekas tuleb, aga läheneme asjale lihtsalt – sa tead, mida sa teha tahad, mine ja tee. Kui mingil põhjusel ei saa, mine tee midagi muud. Niisama istudes mandub inimene kõige kiiremini.
Minu meelest on sul praegu täpselt õige aeg mõne ajutise töö jaoks. Mis sa ikka kodus pussutad, leia omale mõni ajuvaba amet, mine vangivalvuriks või ma’i’dea. On hiljem, mida meenutada. Kodus ikka elu ei näe 🙂
Kui Sa elaksid/majandaksid üksi ja sissutulekut poleks, vaid ainult väljaminekud (sööma, kusagil elama jne peab hoolimata sellest, et oled töötu), poleks võimalik 9 kuud tööta olla, kui sul just poleks varasemast suuri sääste. Järeldus?
Tänapäva noored on ikka väga mugavad. Kui kodu ümbert oma erialast tööd ei leia, siis on kohe riik süüdi.
Kelle viga see on, et tänapäeval kõik karjakaupa “pehmeid asju” õpivad ja siis imestavad, miks neile kohe tööd ei pakuta? Igasugused kirjatsurad ja PR-tegelased on ju esimesed, kes saab (ja tuleb) ära koondada, kui firmadel raskeks läheb. Jäävad ikkagi need inimesed, kes tegelikku tööd teevad.
Mis PHP õppimisse puutub, siis nõustun eespool kirjutanuga – võta internet lahti, kirjuta Googlisse “PHP” ja loe. Kui keeli ei oska, siis on isegi eesti keeles piisavalt materjali, et kuu-paariga elementaarne alus saada. Selle, mida kursustel räägitakse, omandad sa iseseisvalt 2-3 päevaga, eriti, kui on tegemist algajate omaga (olen kunagi käinud sellistel).
Iseasi on muidugi see, kas selliseid entry-level PHP kirjutajaid kusagil vaja on. Meie firma näiteks otsib PHP spetsialist (rõhk viimasel sõnal) juba aasta aega. Aga ei ole. Või kui on, siis esitab nõudmisi a’la 30000.- neto.
P.S. Tuli meelde, et kui naised vinguvad, siis ei taha nad ,et mehed neid aitaksid, vaid et neile kaasa tuntaks ja haletsetaks. Aga mõnikord lihtsalt viskab see hala üle.
Tuleb meelde üks naine, kes kurtis, kuidas tal 4-lapsega ilma tööta elab ja kui keegi lüpsja ametit pakkus, siis kadus kohe tööhuvi ära.
Kommentaariks eelkõnelejatele: teises linnas tööl käimine ei ole tegelikult normaalne olukord, vaid pigem olude sunnist tingitud. Olen ise ka mõned aastad iga päev 100 km edasi-tagasi tööle sõitnud, ei olnud eriti tore.
Iga inimene peaks tegema seda, mis talle meeldib ja eelkõige, mis tal hästi välja tuleb. Seega on igati normaalne, et inimesed tahavad erialast tööd. Samuti on igati normaalne, et inimesed tahavad lisaks töörabamisele ja edasi-tagasi sõitmisele ööpäeva jooksul ka muid tegevusi teha, sest enda lollikstöötamisest ei järgne midagi head
Lisaks, mingisuguse parteisõduri poolt praegu oma rahva vastu suunatud sõnad ei ole kaugeltki omal kohal, sest rahvas ei ole ainuisikuliselt süüdi selles, et asjad praegu kehvasti lähevad.
ee järsku võiks lihtsalt lapi hakata ajalehtedele oma koostööd pakkuma (alustada võiks nt mingitest pisematest ajalehtedest)? Kui ise aktiivne pole ega siis nagu ei saagi edasi ju mindud.
ps: Tartu on üks sitemaid linnu kus tööd otsida. Enamus töökohti läheb raudselt altleti eriti osalise ajaga töö.
Kas sa muidu tead, et on võimalik töötutel käia Tööturuameti kaudu ettevõtluskursustel, koostada äriplaan ja taotleda äri alustamiseks toetust. Mina ise seda ei kasutanud, sest ma ei saanukski end töötuks registreerida, aga ma tean inimesi, kes on niimoodi ettevõtlustoetust saanud. Peab vist olema FIE-ks registreeritud. Äkki sealt hakkaks sul midagi arenema??
Nagu ikka, saadi minust natuke valesti aru. Ma teen asju, ma teen ka kaastöid. Aga tahaks põhikohta ja tahaks sellist, mis oleks Tartus. Metskaplan selgitas juba päris hästi.
Ei, Peeter ja Toša, see ei ole koht, kus kaasa noogutada. Ma TEEN TÖÖD. Ma teen asju. Jah. Ajutisi töökohti, nagu ütlesin – vaatan ja väljavaade on olemas. Kas te ei näinud seda osa?!
Väikesed ajalehed pannakse kõige esimesena kinni. Sorry, ma ei sobi kirjutama Viljandi maalehte, sest ma ei tea kohalikest oludest suurt midagi. Jah, ma võin olla väga universaalne, aga selleks, et end pakkuma minna, peab olema mingi taust, tutvused, või hea teema. Mul ei ole head teemat. Ja pealegi, ka nemad asuvad mujal, mitte Tartus. Ma pakun end väljaannetele, kus mul on tutvused, ja see töötab, ajuti. Nii et ma teen kõik endast sõltuva.
Äriinimeseks ma ei sobi, ma arvan, Epp.
Adreana, mind aitaksid vanemad. Kas sa vihjad järeldusena, et mul on mingid imerahad kuskile peidetud? Hah, naljakoht. Mul on võlakohustusi kuus 4000 krooni eest, mille ajan üldiselt kokku igas kuus oma väikeste otsadega. Söön ma mehe kulul põhimõtteliselt. Vot. Ei mingeid imerahasid ega varusid.
Daki,
ma räägin siin Adreana eest, aga mina sain tema postitusest hoopis teisiti aru.
Tema tahtis minu arust öelda, et KUI sul ei oleks neid võimalusi, mis sul on (seoses elukaaslasega), oleks sa lihtsalt pidanud lahenduse leidma. Oleksid jalad korralikult kõhu alt välja võtnud ja tõesti midagi tänaseks juba leidnud. Sest sul poleks olnud muud võimalust.
Bottom line: osa resursse (nutikust nt) on sul veel käiku laskmata. 🙂
Võibolla tõesti. Eks ta ole, elu on juba ühtmoodi, siis on raske ette kujutada, et oleks teistmoodi. Ja ma ilmselt oleks teinud teistmoodi. Aga võibolla ka mitte. Kes teab.
http://www.cv.ee/too/ariko-reservi-kliendiks-on/avalikkussuhete-juht-d115898.html
Eks ta raske on jah mingit ajakirjandustööd leida, ega ju toimetused enam väga väljast tööd tahagi, endilgi tõmmatakse ju mahtusid koomale ja mille eest need omad inimesed siis palka saavad, vaatavad ülemused kurja näoga. Igatahes mu tuttav, kes alles aasta tagasi kurtis, et honorari eest kirjutamiseks on pakkumisi nii palju, et ei jõua ära teha, kurdab nüüd, etmidagi õigupoolest ei õnnestu enam kuskile sokutada. kõik senised kontaktisikud ütlevad vabandava naeratuse saatel, et kui väljast asju vastu võtab, võib end ise varsti tänavalt leida.
Ehk pressiesindamisi-suhtekorraldamisi oleks lihtsamgi leida?
Kasja, jah, ma arvan, et mulle ongi saanud saatuslikuks see, et ma pole teinud PR-i tööd, viimased vestlused olid just sellele ametikohale.
Pirtsu, hea õnne korral võib ikkagi saada, olen kuulnud. Ja kui oma isiksus ikka nii tugevalt lööb. Samas, kogemust peab ikka olema. Ma usun, et kui ma suudaks iseõppimise teel (mida ma kusjuures ei ole välistanud, miks te mind hukka mõistate?!) selle endale selgeks teha, siis suudaks leida ka sel alal töö, juhul muidugi, kui pakkumisi ikka on. Sest proovitööd nõutakse ikka ja see veenab suht hästi.
Asendamatu, Annega oli keerulisem teema, millesse ma praegu siin ei lasku, sest arvan, nagu kirjutas Elisabeth Gilbert “Söö, palveta, armasta” raamatus oma abielu kohta, et ei suudaks seda objektiivselt kajastada. Ja iga asi ei peagi kuuluma avalikustamisele. Seal langesid kokku mitmed õnnetud asjaolud.
Kadri, aitäh, sa tegid mul tuju heaks:)
hmmm…mmmmm…mmm..eeee…. hhh…
mul tekkisid emotsioonid.
Tartus on cv-keskuses nt u 50 tööpakkumist, neist enamus on seotud IT-ga. n-ö parematel aegadel oli pakkumisi kordades rohkem. praegu aga tee mida tahad.. lihtsalt kuude viisi pole selliseid tööpakkumisi millele kandideeridagi saaks. st pole tõesti isegi mitte kuhugi kandideerida.. isegi mitte lihttööle.
PHP-koolitus – selle asja juures on tähtis PABER, mis tõestab oskust. sa võid muidugi ise raamatu läbi lugeda, aga kas potensiaalne tööandja tõesti usub, et oskad seda asja, kui pole tõestust. muidugi on võimalus teha proovitöö, aga kui on samal ajal nt keegi, kes on seda asja õppinud, ei vaevu ükski tööandja isegi järgi uurima, et vb oled sina iseõppinuna palju osavam.
praegu kõlavad igasugused soovitused umbes sedasi, et maali endale plank kirjaga OTSIN TÖÖD ja mine kaubamaja ette seisma. ole aktiivne! otsi ise tööandjaid! koolita ennast ! jms. bullshit!
Igasugune enda iseseisev harimine tuleb ju alati kasuks. Miks mitte õppida iseseisvalt uusi asju? Iga uus oskus tuleb kasuks..kunagi:)
Pingback: Töötud tibid « Tolvstois
Loobusid ju oma eelmistest palgatöödest suhteliselt kergekäeliselt? (Õhtuleht veel, seal hästi töötamiseks on vaja kõva närvi, aga Anne – ma ikka ei saa aru, miks Sa sealt ära tulid?) Tartus töötab ju mitmeid Su kolleege suurtele väljaannetele… Minu ülemus andis väärt nõuande – tehke ennast asendamatuks. Noh, see vist on näitaja, et kui haigeks jääd, saad iga päev kõne, et ega sa tervenema ei hakka (ja kui ei hakka, siis ohatakse raskelt). Ma ikka arvan, et põhjus on Sinu enda ütluses, et vahepeal läksid liiga õhku täis. Tead, vahepeal saigi ajakirjanduses tööd igaüks (kooliharidus, kas tead, ei loegi siin suurt midagi), aga nüüd jäävad pinnale vaid need, kel on annet ja isikuomadusi, et oma väljaandele maksimaalselt kasulik olla.
tahtsin kõigi nende veidi negatiivsete kommentaaride juurde lihtsalt mainida, et… ostsin eile raamatu: daki.elab.siin, mida olen juba selle avaldamisest saadik vahtinud, aga millegipärast ikka ja jälle ostmata jätnud.
lahe on! täiega 🙂
Mina küll kindlasti ei taha ei halvustada, parastada ega hukka mõista. Küll aga ärgitada vaadet muutma.
Et mis mõttes? Ma ei tea, kuidas sinuga on, aga kui minul midagi kodus kaduma läheb, siis ma otsin kõigepealt ilmsetest kohtadest, kus see asi võiks olla. Siis laiendan natuke võimalike kohtade nimekirja ja seejärel otsin paar ringi ikka neist samadest kohtadest veel kord üle. Ja tavaliselt ei leia otsitavat.
Kord kurtsin võtmete kadumaminemist ühele külasolevale inimesele. Ta astus asja juurde, mis mul polnud pähegi tulnud, avas selle ja seal need olidki – kadunud autovõtmed.
Seda juhtumit tuletan endale ikka aegajalt meelde. Otsi võimatutest või võimatuna näivatest kohtadest!
Tead, sul on kindlasti õigus. Probleem on selles, et ma olen suure osa sellest “vabakutseline” olemise ajast tegelenud esiteks pingete mahalaadimisega ja puhkamisega (mis oli teenitud, ma usun). Teine asi – ma olen tegelenud palju oma tervisehädadega. Ja kolmas asi – võtnud seda kui aega, mis on mulle antud, et oma kirjutamisprojekte arendada. Umbes sellises järjekorras.