Asi sai alguse sellest, et sain jõuludeks peened köögiriistad ja ilusa minimalistliku nagi, kuhu need riputada. Olime just enne seda tagasi Ropkasse kolinud ja mina olin suures entusiasmihoos “Teen remonti” köögi punaseks värvinud ja peas keerles miljon plaani, kuidas saada üürniku rikutud köök samaks kauniks omanäoliseks Punaseks Köögiks, mis ta oli paar aastat tagasi kui ma viimati siin elasin.

Siis selgus, et köögiseinad on nii jonnakad, et tavaline trell selle peale ei hakka. Siis oli veel mõni nädal niisama munemist ja ma juba harjusin täitsa ära, et kõik on kuskil laiali või topitud veinipudeli jaoks mõeldud peenesse kasti.

Ning siis lõpuks nüüd käis mehevend külas ja laenasime talt selle päris trelli, mis juhtmega seina käib ja vuhuu! Augud tekkisid, tüüblid sisenesid, kruvid keerdusid ja nagi kinnitus Musja kindla käe abiga.

Muidugi peegelpildis teistpidi, mitte pliidi kohale, nagu plaanitud, vaid hoopis kraanikausi kohale. Sest teist auku pliidi kohale puurides tuli ette mingi ImeKivi, millest enam edasi ei saanud ja oligi tutkit.

Aga ikkagi. Kaunis!