Lugesin koju jõudes Raua raamatu lõpuni, keerasin magama pesumasina koletislike häälte saatel (sanatoorium oli väsitav!) ja nägin kõige haigemat und üle pika aja. See sisaldas vibraatorit, vendi Hanseneid ja viimaseid soomlasi (as in the last finnish of the world). Ei, päris räige oli.
Raamatu kohta tahan öelda, et see oli ikka uskumatult… kummaline. Eessõna oli paljulubav ja humoorikas, seda juba teadsin. Mingil hetkel isegi naersin. Aga peamiselt ajas mind närvi, sest ma ei saanud aru, miks inimesed niimoodi koguaeg mõistust ära joovad. Et no kurat küll. Aga siis mul tuli meelde, kuidas mind hullult häirivad wannabed, kel pole elus kordagi pohmelli olnud, aga kes sellest hoolimata arvavad, et nad suudavad Charles Bukowskit ja tema loomingut mõista mingitel müstilistel tasemetel. Ja et ma parem ei väuksu midagi selle joomise koha pealt, sest tõesti, minu pikimad enesehävitamishood või tsüklid ei küündi mitte kuidagi neli aastat lakkamatult mälleris olemise tasemele ning ma ei suudakski seda mõista, isegi kui ma tahaks. Jah, ja mina arvasin, et mul on hull noorus… Ei, sellest ei hakka ma aru saama, miks on vaja mõistuse ära kaotamiseks (ja ainult selle pärast) mingeid aineid tarbida. Ikka ju pigem selleks, et oleks toredam/põnevam/riläksing/misiganes.
Aga ühe koha pealt ma väuksun küll, mis mu silmis Raua mitu pügalat allapoole langetas – tema suhtumine naistesse. Ma tõesti julgen vastu vaielda tema arvamusele, et me kõik oleme O-ks vormitud suuga alaarenenud nikuhaiged lehmad, kes eksisteerivad selleks ja ainult selleks, et meid nussida. Sellise suhtumise eest naistesse, mis seal raamatus esines, tuleks mõned mehed ära kastreerida. Call me old-fashioned…
A ega muidu see raamat tõesti nii hea ei olnud. Purustas vaid mõned illusioonid arukatest ja/või toredatest andekatest inimestest ning pani paljudele teistele lihtsalt suudkõverdades vaatama. Oli nüüd seda siis vaja, Mihkel Raud? Tõsiselt, oli või?
Ei hakka ma kunagi aru saama sellest poliitikast, mille järgi tuleb kõik saast – ka kuulujutud ja külaklatš – päevavalgele kiskuda ja niimoodi siis inimestele “tõesõna” kuulutada. Kuskil peaks minema piir, ja tavaliselt võiks see piir minna kuskilt sealt, mis jätab inimeste maine kuidagigi alles ja purustamata. Ausõna, mind ei huvita absoluutselt, kuidas see või teine mingit Nadjat või Padjat pani. Tõesti ei huvita. Mis nüüd minu (või tema või autori) maailm sellest parem sai, et ma tean? Ma tõesti ei ole nii pimedusega löödud, et ei mõistaks – jah, me kõik teeme keppi aeg-ajalt. Ning jah, me kõik joome aeg-ajalt. Vahepeal teevad mõned meist lollusi. Olles Švammiga tuttav, ei üllata mind enamik purjus peaga tehtud lollustest, mida ükskõik kui haige mõistus (pole vist küll Švammist haigemat ses osas) välja suudaks mõelda.
Ma usun, et see raamat on mõnede inimeste lemmikraamat kui ultimate “tõekuulutajate” käsiraamat. Las ta olla. Aga ma olen väga mures selle pärast, kuhu liigub maine tulevik. Sellest mõni teine kord.
7 thoughts on “f-d up”
Minu mõtted peale selle sama raamatu lugemist olid enam-vähem samad nagu sinu omad. Kõik kiitsid raamatut taevani, aga ma olen siiani kindel et kõik need raamatukriitikud ja muud mehed polnud seda raamatut korralikult läbigi lugenud. Polnud see üldse teab mis hea. Ja see naistesse suhtumise koht ajas ikka tõsiselt ropendama.
Minu arvamus Rauast langes ikka tõsiselt.
Ega te srvamuselangetuse juures unusta, et aastatel on kalduvus inimesi muuta? Eluviise, kombeid, suhtumisi… Praegune Raud pole ju ammu enam see, kelle positsioonilt see raamat kirjutatud. Ja need, kellest seal jutt, on ka ammu juba sootuks teistsugused.
Ontlikele vanainimestele ikka meeldib tormilise nooruse mälestuste paistel vanu konta soojendada.
Kasja, see on ainus asi, mis mind veel tagasi hoiab päriselt usu kaotamisest (krt ei ole täna sõnasepp) – et õnneks on ilmselt Raud nüüd teine inimene. Ja ma tõesti loodan, et on! Aga kurb on ikkagi.
Ülejäänud arvamus jääb üsna samaks. Te ilmselt saate aru, miks ma isiklikult pole taolise “paljastamise” suurim fänn.
Nõus, see suhtumine naistesse häiris mind ka tugevalt, aga ma ei osanud seda nii suure väega sõnastada kui sina.
Jään oma seisukoha juurde, et ma ei kahetse, et selle ostsin, sest see on muuhulgas hea asi, mis oma lastele pihku pista kunagi ja küsida, et kas te tahate samamoodi lõpetada ja kui ei taha, siis palun käituge ajudega inimeste kombel.
Lisaks sai naerda vahepeal ja mingisugunegi vaheldus meie kirjanduses Milvi Lembele ja muudele lämbe lembe kirjutajatele.
Muide, mis sellesse naistesse kui nussipukkidesse suhtumisesse puutub, siis tegelikult, paha tunnistada, aga vaadakem ümberringi – paljud naised peavad mehi täpselt samasugusteks… Kiimas ja ajudeta raha oksendavateks masinateks. “Ah, nad on ju mehed, till kikkis iga augu peale, ihihihii!”.
Olen kohanud küll sellist suhtumist.
Ja paraku ei usu ma ka sellesse, et Raud selles osas kuidagi väga muutunud oleks – ta ei oleks seda jutustust niimoodi presenteerinud. Ikka oleks austavam noot sisse libisenud kuidagi, mälestused mõnest heast naisest (peale ema, keda ta lihtsalt lollina kujutas imho) või targast naisest. Paraku kirjutas Raud selle raamatu täpselt nüüd ja praegu ja täpselt sellised litsid me ilmselt olemegi tema silmis minu arvates. Ta ei kirjutanud, et “mõtlesin nii”, vaid, et “on nii”.
Nokurat, ma lähen loen selle uuesti läbi, sest ilmselgelt olen ma selle naisi alandava koha vahele jätnud.
Mulle raamat meeldis ja mu meelest pidi selle kirjutama. Ma pole küll ka miski “kõik peab päevavalgele tulema” tüüp, aga samas mind jubedalt häirivad need hillitsetud rokkarite “elulood”, kus suurim pahe, mis nad iial kokku keetsid, on liiga kange tee.
Luize, mõnes mõttes tuleb sinuga nõustuda – kui seda raamatut poleks, siis ma tõesti ei suudaks eladeski tulla selle peale, et see aeg oli just selline nagu ta oli. Ikka jääks mingi heldimus kummitama, sest ei tule ju selle peale, et keegi läheb umbjoobes lava taha kusele ja avastab, et lava ees on ootamatult hakanud pihta laulev revolutsioon.
Emast ja isast oli tõeliselt kahju, tõeliselt.
Aga kusjuures, panite tähele, et Hendrik Sal-Saller oli enamasti oi-kui-ontlik, sest ilmselt päästis tema maine Raua “parimaks sõbraks” olemine. Ma tõesti ei taha uskuda, et ta kordagi kedagi ei nikkunud kuskil, nii nagu kõik teised. Aga näed, ikka on võrdsematest võrdsemad, kes “paljastustest” pääsevad – ole vaid mees ja ole õigele inimesele sõber.
Ahjaa, Nirti, olen nõus. Paljud mehed peavad naisi sellisteks ja samamoodi peavad paljud naised mehi sellisteks. Ja tõele au andes tuleb tunnistada, et kuskil normaaljaotuskõvera äärtes EKSISTEERIVADKI O-ks vormitud suuga vaid ühele asjale mõtlevad tibid, kõrvuti vaid ühele asjale mõtlevate meestega. Aga ma siiski tahaks uskua, et suurem osa meist siiski austab vastassugupoolt ja vaatab neile otse silma, mitte ei vaata neile alt üles või ülevalt alla.