Lugesin Marta Karu “Umbes ülehomme” läbi (meeldis, äkki kirjutan natuke pikemalt hiljem), siis võtsin “Minu Moldova” ja lugesin natuke veel. Siis vahepeal sirvisin blogisid ja lõpuks mõtlesin, et midakuradit ma siin teiste asju muudkui loen, me ju pidime hakkama korralikult kirjutama, et kevadeks raamat valmis saada. Õnneks pidi Inimene õppima ja riidekappi ei hakanudki kokku panema (seisab jätkuvalt esikus karpides, naljakas – üks kapp mahub pappkarpidesse), ühesõnaga, oli ideaalne kirjutamisaeg.

Et aga prokastineerida veelgi, vaatasin hoopis oma romaanialguse üle ja muutsin kõik tagasi olevikku (see on vist viies kord aega muuta; iga kord ma jooksen mingi koha peal kokku ja mõtlen, et ei, ikka minevikus peaks kirjutama või ei, ikka olevikus peaks kirjutama) ja see pole teadupoolest sugugi lihtne, koguaeg peab mõtlema, kas ja kuidas ja mis peaks jääma ikkagi minevikku.

Siis poole peal olin ma suht kindel, et nii jääbki, rohkem ei jõua… Võtsin igaks juhuks ühe looalguse ette, kassid keerasid end mu kõrvale voodisse tuttu ja…

Järsku ma avastasin, et ohsa, juba hakkab looma, hakkab ilmet võtma. Ehk aitas kaasa tõsiasi, et seal loos on meestegelane nimega Anton – Marta Karu raamatus oli ju ka Anton ja noh, siis on veel pärisAnton ehk onuAnton, kellega me plaanime sajandi vägevaimad šõukaklust. (See sisaldab batuuti, laskesuuski, toiduõli ja hantleid.) No igal juhul Antoni nimega oli täna hea vibe.

Ach ja, üks hull video ka, täiega metsik (kuigi ilmselt lavastatud ja koordineeritud ja harjutatud). Anton, nii ma teengi sinuga seal batuudi peal!

Aga mis ma nüüd tahtsingi… Ahjaa, hea nädalavahetus oli. Ja et Dooce’i blogist leitud aussie’’de bänd Cut Copy on übernummi peomuusika. Jri, kuula seda.

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/cut-copy_in-ghost-colours_09_hearts-on-fire.mp3]