“Issand. Ma saan 25.”
“No ja siis? Ma olen ammu juba 25.”
“Vaata, et sa kingid mulle midagi ilusat ja mõttetut…”
“Ruudulise pleedi? Sussid?”
“Ei, noh, see oleks ka hea, aga… Kingi näiteks mingeid ehteid või mõni lõhn… No et ma saaks end ilusana tunda.”
“Sa oled praegu ka ju ilus.”
“Ei ole, mul on kortsud! (sic)”
“Mul on ka kortsud.”
“Aga sa pead nüüd valmis olema selleks, et siit edasi ei lähe enam paremaks, läheb ainult halvemaks.”
“…”
/
Hiljem jäi mees magama ja kassid norskavad, üks ühes toas, teine teises, ja ma istun ja loen blogisid ja mõtlen, et midakuradit, 25 on jumalast vähe ju, arvestades. Aga samas kirjutasin ma, kui hakkasin 21 saama, et olen juba vanamutt. Ma ei saa aru, kas ma olen siis kogu aeg enda arust liiga vana olnud? Müstika.
Tegelikult on täitsa hästi. Ma ei ole kunagi plaaninud, vist, midagi selleks ajaks. No et ma peaks nagu olema saavutanud midagi 25aastaselt. Muidugi võiks ma praegu juba doktorit teha, ja võiks olla käinud juba kõigil mandritel, aga oleks-schmoleks.
Olen plaaninud ainult nii, et 26aastaselt tahaks emaks saada. Ma ei tea, miks see 26 just.
Sünnipäev läheneb hirmuäratava kiirusega ja ma olen selle üle väga rõõmus, kuid ennustan vähemalt üht väikest paanikahoogu. (Sisaldab ilmselt peegli ees istumist ja enda näost kortsude otsimist.)
Ma tahaks olla juba 60.
5 thoughts on “up and coming”
Minule tundus 24 ilgelt vana. Vanem kui 25 ja sealt edasi kuni 29ni. Nüüd olen 24 rahulikult ära olnud ja 25 hakkab samuti otsa saama.
Viimasel ajal lausa ootan 26. sünnipäeva, sest nüüd hakkaks nagu tagasi nooremaks saama 😀
Saaks 26 ära ja jääkski. Ilus number ju.
Ka mina tunnen ennast vana ja viledakskulununa ja mul läheneb 21. sünnipäev…
Lohutseks võin ma öelda, et mina ei tunne end üldse vanana (aga ma ei hakka sind oma vanusega hirmutama).
Ma muidugi ei tundnud end ka 25-selt ja nooremanagi vanana ja ei saanud üldse aru, mida kõik paanitsevad.
Seda ma mäletan küll, et kui ma olin 15 ja avastasin, et mu vanem õde on 30, siis ma ütlesin talle lohutavalt, et “kui sa mu õde ei oleks, siis ma peaksin sind lubjakaks”. Aga siis ma vist saingi aru, et vanus on vaid number.
Näh, olen vist ikka vanaks saanud, lobisema hakanud 😉
pffft. saa 28 ja sa näed, kuidas su vanus sul täiesti müstilisel kombel enam meeles ei seisa ja igale poole jätkuvalt 25, parimatel päevadel 26 kirjutad. ja üldse mitte meelega, muide! lihtsalt, nii kõrges vanuses nii suured numbrid enam hästi meeles ei püsi…
Ma isegi ütleks ilma pikemalt mõtlemata, et olen 22. No kuidagi suus ära harjunud.