Hakkasin lugema ootamatult (ses mõttes ootamatult, et mõtlesin, et natuke sirvin köögis ja siis jäin kaheks tunniks istuma) Marta Karu “Umbes ülehomme” raamatut ja olen juba jõudnud lohutamatult nutta uluda, kui koer ära suri ning piilusin natuke ette ja nutsin natuke veel, sest ma juba sain enne piilumistki aru, et jubepalju on kurbi kohti tulemas.

Üldse pole hea ettehoiatamata sellist raamatut üksindaolemise õhtul lugeda! Nii kurvad ei tohi raamatud olla! Ja ma isegi ei mäleta, millal ma viimati raamatut lugedes nutsin… Jah, ma olen nutnud ema kirjutatud raamatuid lugedes ja Remarque ajas mind kunagi nutma. Aga ikkagi. Ebaaus.

Ma nüüd pean kohe mitu osa “According to Jimi” peale vaatama, et meelest läheks ja rahulikult magada saaks.