Tahtsin kirjutada pika hala teemal crash-boom-bang ehk siis sellest, kuidas vahepeal lajatatakse sulle näkku sellise üllatusega, mis lööb jalad alt ning mis põrmustab täiesti sulle midagi väga olulist (näiteks nagu suhte üks põhialuseid või sulle eluosaks saanud traditsioonid), kuid siis sõin ühe mandariini, meenutasin, kui hästi lõppes eelmine kord, kui ma oma suhet avalikult lahkasin ja otsustasin, et whatta heck, pole vaja. Loen hoopis Ali Smithi “Juhuslikku” edasi (teisel katsel, esimesel jäi umbes kümne lehekülje pealt pooleli), sest Maia kunagi soovitas ja Taela-Triin tõlkis ja äkki see ikkagi on hea raamat ning lihtsalt mina ei saa asjale pihta.

Samas olen ma viimasel ajal liiga palju feministlikku kirjandust lugenud, võib-olla on asi selles.

(Tappev isu on istuda autosse ja sõita kõigile ütlemata ära.)

Ahjah, hea link kah: kuidas kodukootud vahenditega ehk ping-pong pallidega hallukaid näha.