Kuulsin hiljuti, et üks mu tuttav jäeti just maha. Tal oli suhe endast tunduvalt noorema tüdrukuga, kes oli alles 17. Miskipärast ei pannud see uudis mind kulmu kergitama (kuigi ma ilmselt kergitasin, sest, noh, ma teen seda. Kulmukergitamist, kui ma uudiseid kuulen.), selles ei olnud midagi üllatavat. Kuigi ma paari ei tundnud, polnud neid isegi mitte koos näinud. Ometi ma eeldasin (jah, ma tean, et ma lubasin vähem eeldada edaspidi, aga ikkagi), et see ongi normaalne.

Sest ma tean ju omast käest, et on. Kui sa oled 17, siis ongi su keskmine suhte pikkus kolm kuud. Vähemalt mul oli. Sellepärast oli mul väga raske aru saada neist paaridest, kes hakkasid 15aastastena koos olema ja olid seda kuni umbes 20steni. Veider! Sest kui sa oled nii noor, muutud sa ju praktiliselt üle nädala kardinaalselt. See kõik käib noor olemisega kaasas.

Kui ma sirvin oma tolleaegseid märkmikke, siis hakkab sealt silma üks põhiline joon – ma armusin üle päeva ja tunnistasin seda endale ausalt. Ma võin ausalt öelda, et olen olnud päeva või nädala armunud kõigisse oma klassivendadesse. Lihtsalt see oli nii – ühel hetkel hakkasid märkama, kui põnev üks või teine poiss on, ja armusidki sellesse tema omadusse ära. Õhkasid ja ohkasid, ning nädala pärast õhkasid ja ohkasid juba teise järele.

Enne, kui keegi silmi pööritab ja mind libuks nimetama tahab hakata, siis mainin kohe ära, et see kõik oli platooniline. Vähemalt minul. Mul ei “õnnestunud” kunagi päriselt ühegi oma klassivennaga* käia (kui välja jätta esimene pärissuudlus ühelt klassivennalt, kellesse olin ma (ilmselt tänu sellele) ka pikemat aega armunud), ma ei õppinud neid kunagi tundma nii palju, nagu õpitakse siis, kui päriselt käiakse – ehk siis tiinekate vaste suhtele.

Kui mina olin 17, oli mul samuti palju 3kuulisi “suhteid”, käimisi. Enamasti samamoodi, kui posti alguses toodud näites, endast natuke vanemate noormeestega. Kõik oli suhteliselt sama muster – alguses ootamatult armusid natuke, siis suudlesite natuke, siis käisite koos natuke pidudel ning jalutasite pärast käsikäes koju, natuke unistasite ja saatsite teineteisele rumalaid-armsaid SMSe ning siis ootamatult avastasid, et tüüp käib täiega pinda ning pole üldse see, kelleks sa teda alguses pidasid. Ning hopsti! Kolm kuud hiljem oligi kogu vasikavaimustus asendunud ükskõiksusega ning saigi lahku mindud.

Võib-olla just selle pärast lendasin ma nii pea ees sisse oma Päris Esimesse Pikaajalisse Suhtesse, mida sinagi, armas lugeja, väga hästi tead. Sest minu jaoks oli nii uus, nii huvitav ja nii armas ja samas uskumatu avastada, et kellegagi on võimalik nii pikalt, nii põhjalikult ja nii elumuutvalt koos olla. Ning järsku ei olnudki lahkuminek iga erimeelsuse juures lahendus. Sest järsku oli mängus terve elu, tulevik; järsku oli kõik… päris.

Ma natuke igatsen seda aega, kui sai üle päeva armutud, kui sai elu ja suhteid ja sümpaatiaid võttagi niimoodi – kergelt. Nüüd, täiskasvanuna (vähemasti ma – jälle – eeldan, et ma olen lõpuks täiskasvanuikka jõudnud, esimene pooljuubelgi lähenemas) ei saa enam nii. Kui armud ja oma tundeid näitad, siis käib sellega kaasas kohe ka suur vastutus. Eeldused. Ootused. Enam ei ole nii, et võid lennelda ühe meeldiva inimese juurest teise juurde ning arvata, et sellega ei kaasne tagajärgi. Alati kaasneb. (Ja mitte et ma seda teeks, seda lendlemist.)

Ning nüüd peab iga lahkuminekumõttegi juures juba mõtlema, kuidas ja miks ja kas ja milleks. Ei ole nii, et lihtsalt ütled bye-bye ja lendled järgmist sümpaatiat otsima. Kõike tuleb analüüsida, kaaluda, vaagida.

Väsitav on olla täiskasvanu. Kõik teeb rohkem haiget, kõik läheb rohkem korda. Miks, huvitav? Miks ei saa kõigest kergelt üle lennata, nagu liblikas – andke andeks klišee – õielt õiele.

Näiteks ei tea ma senimaani, tegelikult, kas mu eelmine lahkuminek oli õigustatud. Äkki oleks pidanud rohkem vaeva nägema? Aga kas see, kui sa näed vaeva, toob armastuse tagasi? Või äkki polnudki armastus kadunud, vaid lihtsalt kuskile peitu läinud ja seda olekski olnud võimalik pisukese vaevaga taastada?

Ma tean, et need mõtted on suhteliselt kasutud, ning ega ma ausalt öeldes eriti sellele ei mõtlegi. Lihtsalt hakkasin meenutama, mis tunne oli olla 17. Tõsi, oli palju segadust, palju ootusi, palju endavihkamist ja endaarmastamist. Kõik oli suur karussell.

Nüüd on… Nüüd on üks paikaloksunud inimene oma tahtmiste ja harjumustega, mida on raske teise järgi kohandada. Nüüd on ootused tulevikule, nüüd on unistused oma metsamajast ja millest kõigest veel. Kas ma olen liiga ruttu juured alla kasvatanud? Minuvanused ju tavaliselt on valmis viskama oma asjad spordikotti ja Albaaniasse kolima! (Albaanias, muide, on linnas kiirusepiirang 40.) Aga mida teen mina? Lähen murest lolliks, kui pean nädalaks oma kiisud üksinda jätma!

Ikka on nii, et uuel aastal vaatad end ja oma tahtmisi natuke üle. Aga praegu… Praegu tahaks tunda end jälle 17aastasena. Mitte vinduda mingite vihade otsas ning võtta asju kergemini.

Ja mul on hirmsal kombel oma tuttavast kahju. Sest ma usun, kuigi pole temalt küsinud, et tema ei võtnud seda, oma 3kuulist suhet, nii kergekäeliselt. Kuigi ilmselt ta praegu soovib samamoodi, et oskaks võtta kõike seda kergemini.

Ja ometi olen minagi ju veel twentysomething…

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/jamie-cullum-twentysomething-02-twentysomething-wwwtorrentazoscom.mp3]

—

*Jätame siinkohal välja, et Rüblik oli ka tegelt mu klassivend.

Pealpool pilvi paistab päike. Aga sinna ronida oli ikka suht raske… Viimased Slovakkia-jutud homme või kunagi.