Oma elu jooksul olen ma kolinud kaheksa korda, mis ei ole väga palju, arvestades, et ma olen alles 24aastane. Viimase aasta jooksul olen ma kolinud neli korda, mis on juba palju, eriti minu standardite järgi.

Ma olen kogu selles hullumeelses kolimiskampaanias avastanud, et mulle meeldib stabiilsus ja traditsioonid. Ma tahan, et asjad oleksid nende õigetel kohtadel (isegi siis, kui “õiged kohad” ei tundu teistele loogilised) ja ma tahan, et teatud asju tehtaks teatud järjekorras. Näiteks et kui on ainult pann vaja pesta, siis viskad kähku selle puhtaks ja asud alles siis sööma. Noh, et pärast oleks vähem teha.

Võrreldes Tõnis Mägiga olen ma muidugi äärmiselt vähe kolinud, kuid kes teab, samas tempos jätkates teen talle tema vanuses kindlasti juba ära. Aga nüüd ei taha ma tükk aega enam ühestki trepist käia ega ühtki kasti sülle võtta.

Trepid, trepid on need kõige hullemad. Isegi, kui kast on suhteliselt kerge, on seda kepp vedada, kui oled surmväsinud ja astmeid ka ei näe. Lisaks andis hoogu juurde tõsiasi, et me kolisime eelmisel nädalal IGA PÄEV, mis tähendab kaht asja: a) et PÖFFile ei jõudnud sugugi nii palju, kui oleks tahtnud ja b) et mul on kopp sajaga ees.

Õnnetu olen kah, pidevalt ja sügavalt. Ei jaksa enam halva mängu juures head nägu teha, teate. Ma saan aru, et see hea nägu teeb inimestel, kes minuga suhtlema peavad, olemise paremaks, aga vaat ei jaksa.

Tunne on nagu hüljatud koeral varjupaigas, kes nukralt niutsudes vaatab välismaailma ja palvetab, et järgmine mööduja ta kaasa võtaks (loe: järgmine CV-ga tutvuja mind tööle võtaks). Samas muidugi ei ole mul mingit jaksu end kuidagi pimpida ja noh. Ja noh. Maailmaga ja iseendaga tülis. Väikesed asjad käivad üle jõu, suurtest rääkimata.

Aga muidugi, loota võib, et tegu on vaid faasiga. PMS segatud raskekujulise sügisväsimusega ning töötu/kolimisstressiga.

Midagi olulist muidu pole. Kui ma vahepeal kurbusest oma elu üle otsi ei anna, siis teen varsti jõulupeo.

Ma ju ütlesin, et olen traditsioone armastav inimene.