Sõidad umbes tuhat meetrit mööda lumist nõlva kiikuva tõstuki õlul üles, laud käes. Natuke on hirmus, sest kõigutab ja tuul puhub ja inimesed on all nii väiksed, nii väiksed. Tõusmine ei paistagi lõppevat, tõstuk aina ronib ja ronib ülespoole. Liugled lõpuks tippu jõudes sujuvalt istmelt mäenõlvale, surud mütsi pähe, kinnitad laua ja tõmbad korraks hinge: kui kaunis see kõik on! Kui pikk tee on alla, seda ei ole võimalik sõnadega seletada…

Lükkad hoo sisse ja liugled, siuh ja siuh! Inimestest mööda, mäesuusatajatest mööda, teistest lauduritest mööda… Kõrvus vihiseb ainult tuul ja hinges on vabadus…

Reaalsus.

Istud kiljatades tõstukile, mis sind üles hakkab vedama. Umbes poole peal jääb tõstuk seisma – täpselt nii kauaks, et jõuaks tekkida juba väike paanika. Mis toimub? Kas me jäämegi siia? Õnneks mitte. Ronid ja ronid, lõpuks tuleb maha hüpata. Gaselliliku hüppe asemel sa hoopis koperdad ja saad tõstukiistmega ilge tou vastu turja, mis sind maha niidab, nii et laud lendab kus see ja teine ja ise jääd tähekesena lumme vedelema.

Okei, see on väike tagasilöök, mõtled. Vead end mäenõlvale ja hing jääb kinni: mida kuradit?! NIIIII KÕRGE! NIII JÄRSK! Kuidas ma siit veel peaks elusana alla saama? Ma ei püsi ju selle laua peal õieti püstigi! Aga noh, me oleme ju mägedevallutajad ikkagi! Vaatad kadeda pilguga osavaid laudureid, kes siuh ja siuh sinust mööda panevad, kui sina oma klambritega jandid. Õieti ei saa püstigi, kui juba tuleb külg ette tõmmata ja pidurdada – liiga õudne! Liiga järsk! Ja mingid puud lähenevad hirmuäratava kiirusega…

Järgmisel hetkel üritad juba umbkeelsele tõstukivahile seletada, et sorry, mees, ma ei oska, ma pean tõstukiga alla kah saama. Liiga kõrgele sattusin. Vaht lõpuks lööb käega ja viipab meid istmetele. Kobime silmad häbi täis alla tagasi, samal ajal kui poisid irvitades jälle üles sõidavad: “Noh, oligi kogu sõit või?”

All saab siiski natuke ka püsti liuelda, kuigi see süsteem toimib umbes nii: viis minutit tambid mööda pisikest nõlva üles. Minuti mässad klambritega. Kaks minutit istud ja kardad püsti tõusta. Pool minutit katsud lauaga püsti saada. Ei õnnestu. Libised hoopis kükakil allapoole. Lõpuks õnnestub kaks sekundit ka püsti alla kihutada, kuid juba on inimesed ees ja maandud lumes.

Korrata.

/

Selline oli tänane päev siis. Alguses tegelt võtsime suusad, aga suuskadega oli vabshee hull: esiteks olid saapad nii jäigad, kõrged ja tugevad, et võtsid kogu vere ja liikumisvõime jalgadest ära. Vahetasin siis lauasaabaste ja laua vastu, lauaga oskan vähemalt pidurdada end ära lõhkumata. Suusad-kepid ja kogu see krempel on liiga keeruline.

Vallutasime Vratna mäge jälle, või kuskil sealkandis ühesõnaga, kus eelminegi aasta. Ööbime jälle Žilinas selles kummalises hotellis, mille retseptsioon asub keldris koos kasiinoga. Aga vähemalt oleme täpselt kesklinnas, siin hea aastat vahetada. Ühe päeva peaksime veel mäel veetma (ilmselt uue aasta esimese) ja siis hakkamegi tagasi tulema. Ahjaa, homme lähme vist Ungarisse jaurama.

Inimesed on siin imelikud, kuidagi väga veider suhtumine. Mäel õnnestus tunnistada olukorda, kus kutt virutas oma tüdrukule rindu, sest too ei kuulanud teda. Õnnestus ka tunnistada olukorda, kus õnnetu algaja laudur ühele suusatajale sisse sõitis ja need omavahel lööma oleks hakanud peaaegu.

Autosid parkida nad ka eriti ei oska ja kõik lõhnab sageli pettuse järele – nad ikka koorivad tõesti igal võimalusel, mis sa neile pakud – hiinakas tahtsid koju toomise karbi eest küsida sada kohalikku raha (50 eeku), alles vaidlemise peale andsid normaalse summa tagasi. Ja rääkimata meie seiklustest alguses toredana tundunud landlady‘ga, kes meid ette hoiatamata välja viskas ja valetas agnecy‘le nii et suu suitses. Aga noh, mis seal ikka.

Väike ebaõnn on jälitanud, aga üldiselt pole hullu. Kui ainult hotellis soem oleks, krt. Radikad puhta külmad…