Vastasmaja üheksakordse kolmandal korrusel on mingi eriti haige (ma arvan) jõuluatraktsioon. St ma arvan – ma täpselt ei tea, mis see on, aga suure tõenäosusega on see ikkagi jõuluatraktsioon. Nimelt vilgub kolmanda korruse aknas iga paari seki tagant tuli. Lihtsalt, tavaline kollane tuli. Põlema-kustu. Põlema-kustu. Täiesti haige. Ma ei saa aru, kuidas nad seal ilma hulluks minemata elada saavad. Lihtsalt – tuli vilgub. Ja ma olen näinud, et seal toas elab vist mingi noor tšikk, istub aeg-ajalt reidis, kui vaadata kuvariekraani värvi tema näolt vastu peegeldamas.
See on muide sama korrus, kus see Michael Moore’i näoga mees köögis maika väel iga jumala hetk suitsu teeb, kui ma aknast välja vaatan.
Aga kõige haigem, muidugi, on see, et ma tegelt istun üleval ja vahin “Päästja koolikella”.
Endal on ka piinlik, tegelt ka.
Kõige haigem sari vist ever.
Aga ikkagi vahin.
6 thoughts on “haigetest asjadest”
praegu on jah naljakas seda vaadata, aga väiksena (väga väiksena) oli ikka hirmus lahe küll pöialt hoida, et zack ja kelly ikka käima hakkaks 😀
Tere Dagmar,
olen Petrone Printi fänn, kõik raamatud, mis mul on olnud, olen korduvalt läbi lugenud. Ausalt öeldes, ei peaks ma kooliski nende raamatuteta vastu, tunnis kogu aeg loen neid, muidu sureksin igavusse. Hiljuti lugesin sinu blogiraamatu ’daki.elab.siin’ uuesti läbi, ja kuigi ma ei nõustu paljudes sinu eluvaadetes, aga miks peakski? Meeldib mulle väga kuidas sa kirjutad ja mida mõtled… Mingi periood isegi vaatasin korraks su blogi, mäletan ühte postitust, kus sa kirjutasid vist peale mingit tšehhi või šveitsi reisi, et sa avastasid trennis, et su põksid olid porised, või midagi sellist, lihtsalt väike katkend, mis meelde jäi…
Nüüd otsisin su interneti blogi jälle ülesse, ja ehmatus oi-kui-suur. Üsna selline mulje jäi, et sa oled nüüd rase või isegi juba sünnitanud, mitte, et selle juures midagi halba oleks, aga ma vist ikka arvan et, sa ei ole, vaatasin eelmisi postitusi ka ja oletan seda… Viimases potituses lause, et oled nüüd koduperenaine ja enne seda supp selle jaoks, kui on nõrk olla ja veel mainitud sünnitusjärgset depressiooni.
Ma isegi ei tea, miks ma seda kirjutasin, vaevalt, et sa panekski mingi võhivõõra märkust tähele:) aga, ma soovin tervist sulle, sa oled väga huvitav inimene!
See “Screech” vms oli armas ja inimlik, kõik teised olid, eem, nilbed.
Oi-oi, nii hull see asi ka ei ole. St elu pole veel selliseid pöördeid minu jaoks võtnud.
Tervendav supp – sest olen haige noh.
Sünnitusjärgne depressioon – raamat tuli välja! Raamatu sünnitamise järgne depressioon siis.
Koduperenaine – pole tööd hetkel. St ikka tööd natuke teen, kirjutan ja nii, aga lapsi peale kasside ja mehe meil majas veel pole. Aga nad saavad päris hästi oma osaga hakkama.
Nii et kõik on kontrolli all. Lihtsalt kokandus meeldib väga, mõtlesin, et miks mitte seda rohkem sisse tuua.
misasja! mina pean küll tunnistama, et “päästja koolikell” oli siis, kui ta esimest ringi jooksis, kõige tegijam ja vahvam sari üldse! ja ma ei olnud üldse väike! ma olin juba siis üpris suurt kasvu! väga änks sari oli minuarust. tänasel päeval pole näinud, aga see polegi oluline. oluline on see, et mina sain peale selle sarja järjekordset osa minna kooli ja sel teemal muljetada ja teistega muudkui ohhetada ja arutada. ma usun, et ma vaataks hea meelega seda uuesti. see kuulub samasse kategooriasse nagu a-rühm ja mägiaivar, mida võibki iga 4aasta tagant uuesti vaadata ja heldida. vot nii!
Mm, Pats, seda ma räägingi. Et praegu vaadata on nii haige, nii haige, aga sellepärast ongi hea! Täiega hull ikka. Piia rääkis eile, kui sa saunas olid, ühest “Collage Years” osast, kus Kelly läks arstiks õppima ja tuli suur ja raske eksam, mille pärast tal jäi kohtingule minemata. Sest ta pidi õppima. Räigelt. Nii raske eksam. Kõvasti pidi õppima.
Mendelejevi tabeli lühendeid.