Tööintervjuud on kahtlased asjad. Ses mõttes, et jube keeruline on näidata end kõige paremast küljest lühikese aja jooksul, olles seejuures adekvaatne ja enesekindel. Sest noh, esiteks oled sa pabinas ja teiseks võid sa olla roostes, nagu mina. Pluss ma ei ole kunagi olnud eriti hea müügiinimene, saati suudan ma siis hästi iseennast müüa. Tööd, jah, oskan ma küll teha, aga müümisega on raskusi.

Birx saatis enne minekut julgustava sõnumi, et ole sina ise. Kogemuse järgi võin öelda, et “mina ise” on puterdav, sõnu sassi ajav ja vahepeal ajukülmuv tšikk, kes alles pärast pooletunnist vestlust suutis normaalse lausega maha saada.

Okei, võib-olla polnud asi nüüd nii hull ka. Aga pärast intervjuud käib see miljon korda peast läbi ning päev otsa mõtled ainult sellele, mida oleks võinud paremini teha. Oleks mul siis vähemalt Tikri enesekindluski, kunagi ta kirjutas, et tööintervjuud on tema nõrgad kohad, aga vähemalt suudab ta end kiiresti töötades tõestada. Ma ei olnud täna isegi selles kindel (pakutav koht oli küll paberite järgi erialane, aga mu eriala on ju ajakirjandus ja suhtekorraldus, kusjuures seda teist poolt pole ma ju üldse praktiseerinud, ainult teoorias).

Noh, igal juhul. Kogemus jälle juures ja pealegi on täna esitlus, mille pärast ka veel muretsema peab.

Õnneks tegin ma õige valiku muusika osas, kui intervjuule sõitsin: kui saan, siis saan, ja kui ma ei saagi, siis ei saa.

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/09-dago-noorte-inimeste-laul.mp3]