Üritasin täna kolida. Inimene on jälle komandeeringus, seega olin vaid mina, kastid ja siht need kastid ära viia.
Lõppes sellega, et kõigepealt pidin kolm korda käna käima enda hoovi peal, siis vajusin pool meetrit lumesoppa uuevanakodu hoovi peal, siis oleks peaaegu veel käna käinud, siis tõmbasin end ribadeks kaste kolmandale vedades ja tagatipuks, tagatipuks! Faking hell, seal majade vahel ei ole võimalik sõita! Isegi neliveoga oli paar korda tunne, et siia ma nüüd jään ja/või rihin selle ilusa kalli Lexuse must paremal ka veel ära pluss ajan alla ema väikese lapsega, kes üritasid koju pääseda.
Istusin siis, aken lahti, ise pingutusest higine (ma tean, hea mõte), ootasin, kuni inimesed läinud ja murdsin läbi.
Ainult selleks, et koju jõudes oma hoovi peal jälle külg ette tõmmata.
No tramaivõi. Oleks et hoiaks siis seda ilma, krt rsk. Aga ei, nagu Eestile kombeks – nje rõba, nje maso. Kas uputame kõik lumme või uputame kõik lumesuppi. Oleks ilus selge talveilm, ei, seda ei ole! Ja üldse, arumaisaa, kuidas autodega inimesed on suutnud seal kitsukeses paneelrajoonis üldse kõik need aastad talviti elada? Eriti väiksed sõiduautod, mis põhjaga mõnusalt vallidesse kinni jäävad.
Ma ei kujuta ette, kuidas me küll kärudega kõik need stafid liigutatud saame. Praegu on igal juhul käruga ligipääs absoluutselt igale poole olematu.
(Ok, ma tegelt tean, et oma viga, et me siuksel ajal kolima hakkame ja et ilm pole selles süüdi. Aga ma tõsiselt vihkan kolimist, ja mu karma annab mulle aina ette asju, mida ma vihkan – kolimine, rahamured – nii et ma peaks suhteliselt harjunud juba olema sellega, et mu elus on tavaliselt ainult see, mida ma ei salli.)
Närvid on läbi nigu politseikoeral, läksin võtsin pudeli veini ja kavatsen nüüd ja edaspidi mitte kunagi enam välja minna ja kodus ainult sarju vaadata.
Vihast sinine ja kolimas-neljandat-korda-aasta-jooksul,
alati teie
Daki
(Tegelt on head ka, homme hakkab PÖFF ja mis siis, et ma pean ühendama omavahel kuidagi kaks filmi päevas, remondi uuevanakodu köögis ja kolimise. Lõbus!)
Ahjaa, happy thanksgiving! Teeks ahjus kana, kui oleks a) kana ja b) isu ja c) sööjaid ja d) raha.
7 thoughts on “mina nii ei mängi!”
HAHA @ “närvid läbi nigu politseikoeral” – ilus väljend. tõsiselt. tegid mu päeva.
kas sa tahad öelda, et sa polnud seda varem kuulnud?!
Ja ometigi paned naeratama ka oma virisemisega. No mõnele meist lihtsalt on antud seda sädet kirjutada säravalt. Sul on seda sädet kadestamisväärselt palju.
mina võtaks asja teisest küljest – kui mul pole hetkel pidevat tööd, siis tuleb kolimist nautida, sest see sisustab aega, annab võimaluse oma loovust kasutada ja vana koli saab ära visatud. missest et tihti kolitud on, aga mittevajalikku kola tekib jube kiiresti.
teedeolukod on tavaliselt harjumise küsimus, ju nou 😉
Oooooooooh, ma tahaks kah kana. Ja raha. Ja kui mul oleks raha, siis ma tooks sulle kana:D Ja veini…
teine variant sellest väljendust on: närvid läbi nagu narkokoeral. pmst teeb sama välja.
see sopp õues on iseenesest huvitav. tihtipeale tuleb jalakäijana valida kahe halva variandi vahel: kas astuda veelompi, et üle tee minna või minna suure ringiga. kummikud oleksid sõbrad, kui nii libe poleks.
🙂 Jah, mul on ka kuskil kummikud, aga noh, libe indeed. Täna on juba see-eest parem ja nüüd võiks veel paar päeva pidada ja siis tulgu taas tali!