Käisin üle ei-tea-kui-mitme aasta vanas koolimajas. Lootsin mõnede õpetajatega kohtuda, kuid vabakutselise släšš töötu elu on ikka nii tihe, et kui Daki õega koolimajja jõudis, olid tunnid juba lõppenud. Vaid armastatud/kardetud füüsikaõpetaja kabinetis põles tuli, kuid seal ukse taga koolutades tabas mind ootamatu pelgus ning ei julgenudki sisse astuda. Poolenisti kartsin, et äkki ta ei tunne ära, teisalt oli lihtsalt natuke hirmus – kunagi oli ta üks vähestest õpetajatest, kelle aineks ma päriselt õppisin ning üks vähestest ainetest, kus mul õnnestus üldse kogu kooliaja vältel hinne “kaks” skoorida. (Muidugi tegin selle järgi, aga nutsin ikka ka, kui töö kätte sain. Mitte, et ma poleks seda tookord aimanud – ma polnud üldse õppinud ja füssaks pidin õppima – aga ikkagi! Loomulik intelligents vedas alt.)

Igal juhul.

Hiljaaegu leidsin oma põhikooliaegsed kirjandid, ühe teema oli “Koolipäev kümne aasta pärast”. Lugu oli ise küll natuke naiivne, kuid põhiasi – et meil on kapid, need filmidest nähtud lockers – oli selgelt näha. Mul on meeles, kuidas ma millegipärast tohutult kappidest unistasin. Täna avastasime, et jah, keldrikorruse seinaääred ongi kappe täis (kuigi küsimuseks jääb, kes neid 80 kappi kasutavad, mille järgi see jagatud on). Unelm!

Kolmanda korruse seinad on täis National Geographicu vaimus pilte mereelukatest, seinad on värvitud helesiniseks tumesinise portega. Kaunis! Trepikodade trepid on vist uuesti valatud, sest seda, et need nii puhtad ja kulumata oleks, ei mäletagi. Õpetajate toa kõrval kõrgub laiekraan-telekas, mis mu vana klassijuhataja sõnade kohaselt vahendab olulisi teateid. Tahaks siinkohal ohata, et “meie ajal küll nii ei olnud”, aga noh. Mis sa ikka ohkad. Põnev on hoopis.

See on naljakas, kuidas su vaatenurk asjadele ajaga muutub. Käisime hiljaaegu õega vanamal maal külas ning taas hämmastusime – kui väike kõik on! See lai tänav, millel jooksime ja mängisime, see suur vana lasteaed, see kõrge mägi, millelt rulaga alla kimasin ja mõlemad põlved katki kukkusin – kõik oli nii väike, pisike… “Tänav” oli suisa õueala ja nii kitsuke, et autoga vahelt läbi mahtumine võrdus juba kunsttükiga õhtusel ajal Ropkas parkimiskoha leidmisega.

Kui sa oled ise väike, paistavad asjad nii suured. Õpetajad paistavad ebainimlikud, nad tunduvad kellenagi kaugelt Tõsiste Suurte Inimeste planeedilt. Nüüd paistsid need mõned üksikud õpetajad, kellega kokku sattusime, armsad ja omased, lähedaste nägudena kaugelt minevikust. Ja kui kallid nad tegelikult kõik on/olid! Olgugi, et kunagi abituuriumi lõpus sai uksel rõõmsalt hõigatud – siia ma enam tagasi ei pöördu (kui, siis ainult järgmise inglise keele õpetajana – jah, mul oli siuke plaan ka kunagi)!

Kõigi nende laulude mõttest, mis räägivad armsast koolimajast ja armastatud õpetajatest, saad sa aru alles siis, kui sul enam nendega tegelikult asja pole.

Olid ajad, ah?

Homme on aga Tähtsad Pulmad, nii et mind pole sellega seoses liinil kohe mitu päeva. Uiii!