Ma vist peaksin oma öist purset natuke põhjendama, kasvõi iseendale, tunne on vähemalt selline.
Terve selle aasta on mind jälitanud kohutav ebaõnn ja halb karma. Algas kõik juba talvel tervisehädadega. Sellele järgnes arvuti ebaõnn ja bluescreen of death. Noh, olgu, mõneks ajaks sain tööarvuti, aga siis ei olnud enam tööd ja arvuti pidin ka tagasi andma. Algas mu kurikuulus “viime arvuti parandusse saaga”, mille käigus vahetasin ma firmaga miljon meili sisuga “kuidas mu arvutil läheb?”, saades vastuseks pidevalt “saatsime tehasesse, tuli tagasi, ei suudetud viga ära parandada, saadame uuesti tehasesse, vast kahe nädala pärast saab”.
Tänase seisuga võib vist arvutisaaga lõppenuks lugeda. Lõpuks otsustati mulle anda uus arvuti, sest vana pidi olema parandamatu. Siis, pärast mitut kuud, pakkus firma ka lõpuks asendusarvutit, kuni oma uut ootan. Sain uue arvuti kätte – selgus, muidugi, et mu dokumendid kõik kadunud. Okei, saatsid kettaseadme, kus kõik mu asjad peal. Läksin kopeerima – selgus, muidugi, et täpselt see üks kaust, kõige olulisem, kus kõik mu dokumendid peal, ei avane. Access denied. Hvaking NTFS ma ütlen.
Lõpuks pärast ponnistusi (miks on mu arvuti seadistatud nii, et tavakasutajal pole adminniõigusi?! KES tuleb selle peale, et mitte anda mulle oma arvuti juures kõiki õigusi? Üks neid “kaitseme arvutit omanike eest” vandenõudest (a la Vista)?) sain oma asjad kätte. Muidugi, selle jaoks läks kogu päev ja ainus kord, kui ma ei saa meile pidevalt tšekkida – jään tänu sellele ilma öisest Tartu tornides ronimisest (oma viga, ise ma korrutan koguaeg, et mind saab pigem kätte meilitsi kui telefonitsi), mis viib nii suurde kibestumusse, et hoia ja keela. Aga noh, arvutiga peaks vähemalt kõik olema. Ptui-ptui-ptui. Neli kuud peaaegu. Normaalne, eks.
Ja rääkimata muudest jamadest, mis mind jälitavad. Rahad seisavad kinni projektide taga, mis seisavad. Tööd ei ole, st midagi on, aga mitte nii palju, et toidaks. Üks isiklik projekt, mida võiks siis nüüd aja olemasolul arendada, seisab kah, sest pea on nii paksu masendust täis – no ei näe mõtet enam mitte millegi loomisel. Ja ei oska ka sellises meeleseisundis, kõik, mis välja kukub, on saast.
Ning tõsiasi, et ma pean oma kodulinnas elades üürima korterit lapsevanema halbade otsuste pärast. Ning tõsiasi, et mu õde on eelisseisus ja jääbki sellesse. Ning tõsiasi, et hvakk, raha ei ole ja mõne kuu pärast, kui tööd ei tule, tuleb tagasi ema juurde kolida. Jälle!
Raha ei ole ka selleks, et oma tervisele vajalikke asju soetada, sellepärast on ka must masendus. Haigekassakaarti pole. Sellest, et tegelikult oleks vaja prille ja käia üle viie aasta hambaarsti juures, ei hakka rääkimagi, see on liigne luksus.
Ja CV Online’is on ainult üks minu erialane tööpakkumine (kandideerisin muidugi, aga kandideerides pole ma kunagi ühtki tööd saanud). Mis on nii valet selles, et ma tahan oma kodulinnas oma erialast tööd teha? Tartus, muide, on ka elu, kurat! Aga mitte tööturul, paistab.
Variante on muidugi ka. (a) Võtta vastu üks tööots ja hakata Tallinna vahet kütma ja tegema lugusid, mida tegelikult, hinges tunnen, teha ei tahaks. (Aga tahtmistes ei ole tegelikult enam asi, kui külmkapp on tühi jne.) (b) Kandideerida, kandideerida, kandideerida, kuni lõpuks näkkab. (c) Kolida Tallinnasse – seal oleks tööd kindlasti. (d) Kolida kohe tagasi ema juurde ja vaadata siis edasi.
Ma tahan ainult elementaarseid asju. Oma kodu, haigekassakaarti, tervist kontrolli alla. Mingit sissetulekut. Tartus elamist.
Lisan siia Blog Action Day vaimus ka natuke rahajuttu.
Olen nüüd juba mõned kuud elanud ilma mingisuguse sissetulekuta, ainsateks rahaallikateks mõned artiklid, mida siia-sinna kirjutan. Ilma Inimeseta oleks vist ammu ära koolenud. Praegused ajad on kahtlemata kõige vaesemad, mis on üldse kunagi olnud – isegi ülikooliajal, kui oli pidevalt rahahäda, ei olnud asjalood nii hullud, sest siis toetasid isa-ema ja ma elasin lapsevanema korteris (=ei mingit üüriraha). Nüüd selliseid lõbusid ei ole ning hoolimata töötustaatusest jooksevad kohustused edasi. Sest, noh, laenupuhkus pole päriselt see, mis on välja reklaamitud. Õppelaenule puhkust ei anta ja intresse pead sa ikka edasi maksma, mis on teadupoolest sama suured, kui laenu põhiosagi (vähemalt minu puhul). Ja kõik muud asjad, järelmaksud jne, jooksevad ka edasi.
Niisiis võib öelda, et Maailmapanga kriteeriumite järgi kuulun ma ülimate vaeste klassi, sest kuus on mul kulutada ehk paarsada krooni, mis üle jääb, kui honorarirahad on siia-sinna üliolulistele võlanõudjatele ära paigutatud. Vaesusega harjub, tegelikult. Ainult vahepeal kisub seest kokku, kui ma mõtlen, et kurat… Tahaks endale midagigi lubada, midagi pisikest, ainult korraks! Näiteks osta mõni raamat või talvemantel… Või kasvõi lilli koju laua peale! Aga noh, need hetked mööduvad ja primaarseks saab jälle õhtusöögi kombineerimine või püüd leida raha mõne laekunud arve jaoks.
Kõige selle talumise teeks lihtsamaks ka see, kui vastavalt stereotüübile nälgiv kirjanik olles tõepoolest aju paremini tööle hakkaks ja leidlikkus jalust lööks. Kuid, koos antud olukorraga on hinge pugenud ka lootusetus ja allaandmishimu, seega leidlikkusesööste ei tule ja kõigel on juures veame-kuidagi-välja-maik.
Ärge saage minust valesti aru. Enamuse ajast ma vingumisega siiski ei tegele, aga kui näed, et inimesed planeerivad pulmi ja ostavad uusi punaseid diivaneid; või kui näed, et pole võtta enam kuskilt midagi noh – siis lööb hetkeks pea kohal kokku.
Kõige jubedam on muidugi see, et haigekassat pole. Jah, teeks ennast FIEks, aga siis peaks ju ise hakkama maksma sotsmaksu ja – nagu öeldud, ei saa võtta sealt, kust midagi võtta pole.
Aga siis võtad end jälle kokku ja surfad CV Online’is ja kirjutad paar asja jälle valmis ja… Nii see eluke veereb.
Iga päevaga samm surmale lähemale.
Lõppu üks päevakajaline pilt ka.
16 thoughts on “pikemalt vingu ja hala”
tänu Su jutule olen ma enda DN läpa garantiisse viimist 2 kuud edasi lükanud .. ja kuu pärast on garantii läbi:(
Oi, vii ikka! Mul läks kokkuvõttes ju väga hästi. Isegi paremini, kui oleks oodanud – nimelt mu vana arvuti CD-lugeja/kirjutaja oli katki ja kuna selle garantii oli vaid aasta, oleks parandamine maksma läinud 2000 kuskil. Aga näed, tänu suurele jamale sain uue, millel CD-värk töökorras ja puha:) Nii et lõppeks säästsin ja võitsin. Kuigi jah, närve kulus ka.
Üldiselt on nad tegelikult abivalmid ja toredad, lihtsalt ole tark ja küsi neilt kohe asendusarvutit, siis võib isegi elada seni, kuni nad parandavad.
Haigekassa-schmaigekassa saab ka nt. kutsekasse astudes. seni käid koolis kuni arsti juures käidud 😛
Janoh. Teeme klubi. Nagu ikka.
Minu ainus erialane tööpakkumine ütles mulle “ei” ilma isegi töövestlusele kutsumata.
Oi jah, Tartus on palju (üle)kvalifitseeritud (appi, mis sõna!) tööjõudu. Ma mõistan sind täesti. Peab olema häid tuttavaid (vajaminevatel töökohtadel), ja ainult. Ma nüüd ei tea, kuidas see palgapoliitika seal Tartus pragu on. Et kas ikka palgast ära elab. Olen ise selle läbi elanud (Ja Tallinnasse pagenud, sest siin saavad ka kõrgharitud tööd, muuhulgas).
Aga see jutt, punasest diivanist jne… Tead, selliseid inimesi on väga vähe. Ja kui keegi mingite asjadega (koduga) eputab … ega tegelikult kõik nii ilus ei ole. No on ilus punane diivan ja valge suurte akendega maja, ja edasi? Järgmisel või ülejärgmisel aastal ei sõida ta enam Jaguariga (pidi Hansaliisingule lagastama) ja võlad on ka nii suured, et pidi maja maha müüma. Inimene peab ennast välja elama. Tegelikult pole tal võib-olla kõik nii hästi kui näib. Teiste elu ongi meile näiline, iialgi ei tea, kuidas asjad tegelikult on.
Ole tugev, pea vastu. Sa oled tark, sa oled (sõna)osav. Sa saad hakkama.
aga tlna tööd ei saa kombineerida nii, et saaksid ka mujal kui tlnas seda teha?
endal on kah sarnaseid tundeid olnud (raha ja siblingute ja muudega seoses). õnneks mitte hetkel, sest mul läheb hetkel hästi (ptüiptüiptüi).
pannkooki?:)
mis su e-posti aadress on?
Toivo, tegelikult peaks mul siin paremal paneelil olema ka kastike “Saada mulle teade”, aga code on valesti ja ma ei oska muuta. Seega – dagmarlamp@gmail.com.
J, ma olen rääkinud mõnede potentsiaalsete tööandjatega ja praeguses majandussituatsioonis on nii, et Tartus ei ole eriti kasulik töötajaid pidada. Sest noh, tuleb ikka Tallinna vahet sõita ja ega seda sõitmist keegi kinni ei taha maksta. Sest see on ju su oma valik, kus sa elad.
Karu, ma vist sõnastasin end natuke segaselt. See punase diivani asi oli natuke teistmoodi, kui mu jutust välja kukkus. Ega keegi ei kekanudki, aga see tuli lihtsalt… Sellisel hetkel, et pani mind ohkama: tahaks ka kodu, kuhu võiks naela seina lüüa jne. Eriti kurb oli seejuures, et koht, kus see punane diivan on, OLI minu kodu… Eks kõigil on tegelikult raske, vähemalt minu sõpradel-perel küll. Kuidagi halb õnn nagu jälitab. Aga ma tean, mida sa mõtled. Tallinnaga on jah… Ma veel ei taha sinna tagasi kolida, mitmel põhjusel. Eks sai tööltki ju algselt muude põhjuste hulgas ära tuldud just sellepärast, et ei jaksanud enam sõita nii sageli. Ja nüüd ma näen, et tegelikult oli mul isegi väga hästi, võrreldes muude väljaannetega. Aga see takkajärgi tarkus on nagu ta on. Paari aasta pärast, kui Inimesel Tartus kool läbi, küll siis saab jälle kolida. Seni püüan kuidagi hakkama saada.
Haigekassakaardi saad siis kui ennast invaliidiks registreerid. Natuke makaroniraha ka peale.
Iseenesest palju polegi vaja, tuleb aind leida häda, mis su töövõimet piirab. Nii 40% ulatuses või nii.
Ja see kirjanduslik kirgastumine tuleb vist ka ainult siis kui sa oma vaese situatsiooniga harjud ja ei ihka seda, mida sul parajasti ei ole. Vaesus toob inimeses sarkasmi, iroonia ja küünilisuse päris hästi esile. Täpselt see, mis rikkaid inimesi rõõmustab – kehvikute agoonia läbi huumoriprisma.
Ühesõnaga, hinga paar korda sügavalt sisse-välja, võta asja rahulikult, sest surra sul ei lasta. Niipea kui esimese raamatu valmis saad, oled (taas?) jõukate hulgas 🙂
Õnnetundest ja rahulolust ammutatud looming pole pooltki nii hea…
Ma ei saa aru, miks sa ei ole võtnud seda tööpakkumist, variant a. Kord nädalas üks pikk päev Tallinnas, poole kohaga töökoht, mis annab Haigekassa kaardi, no mis siis, et naisteajakiri, need on ju ka inimesed, kellega räägid ja kellest lugusid teed, minu meelest on inimestega kohtumine huvitav ja sulle sobilik. Ja last but not least: See annaks sulle vajaliku konkreetse mõõduka stabiilse sissetuleku.
Jah, loen küll, et ütled, et hinges ei taha seda teha, aga miks mitte? Kas ikka üldse ei taha? Ma muidugi sisetundega vastuollu minekut ka ei soovita, aga antud juhul, kas sa äkki liiga snoob ei ole – võiksid ju vähemasti proovida? Ema juurde kolida tagasi saad ka siis, kui nt kuus kuud oled proovinud ja kui selgub, et tõesti ei sobi see naisteajakirja variant.
Ise olen bussis Tallinna-Tartu vahet sõitnud iganädalaselt ja tean, et sellega harjub. Bussis saab ju magada. Või siis rongiga, ja rongis lugeda.
noh… ma puhtsubjektiivsest, isiklikust kogemusest vaidlen, et isegi suht normaalse (jah, ei tea nüüd, mida täpselt normaalseks peetakse) palga ja töökoha saamiseks ei pea tutvusi olema alati. teinekord aitab enesekindlast pealelendamisest, kui enda arust ei olegi võimalusi (ehk siis kuidas ma tööd sain… CV, motkiri, vestlus, proovitöö ja voila).
aga FIEna sa teeniskid rohkem – praegu saad honorarina kätte selle summa, kust sots- ja tulumaks maha arvestatud. Aga FIEna esitad arve, kus nii tulumaks kui ka sotsmaks on sellele summale juurde arvestatud ja saad kõik kätte.
FIE peab ka muidugi makse maksma ise pärast sellelt summalt, aga arvesta, et Sa saad siis ka oma rmt pidamises kuludesse kanda osa oma üürist, oma sõidukuludest jms ehk et töövahendid (kui sul on kontor kodus, siis olenevalt kodu suurusest kuni poole võid deklareerida töökuluks, sest see on su kontor).
Kokkuvõttes on jamamist rohkem, aga ka raha jääb kätte rohkem. Võta raamatukogust Olavi Kärsna raamat FIEndusest ja loe, saad äkki häid mõtteid.
See kassapõhine raamatupidamine pole ka ülds keeruline, muideks. vabakutselisena on FIE olla ikka kõige kasulikum.
ja mu eelmine pikk komm läks vist spämmi jälle
Muidugi piisab teinekord ka enesekindlast pealelendamisest. Kui ma oma CV-d tegin, siis vaatasin pärast lausa uhkusega – täitsa kena kukkus välja. Ja ma usun, et enesekindlust mul jagub (enamikel päevadel – aga vahepeal on kõigil õigus olla natukene pessimistlik).
Toša, mis esimese raamatu, järgmise! Tuleb ainult jah see sarkasm ja iroonia üles leida.
Epp, ma arvan, et ma ei ole snoob, ma lihtsalt tahan teha tööd oma kodulinnas. Nagu normaalsed inimesed (kuigi jah, ma tean, meie erialal “normaalsus” tähendab enamasti sõitmist). Ei ole asi selles, et tegu naisteajakirjaga – mulle meeldib see ajakiri! Tõsiselt! Ma lihtsalt tunnen, et äkki praegu pole sobiv see – aga nagu ma sulle ütlesin, kaalun seda varianti ja räägin inimestega.
Olukord pole lootusetu. Tegelikult. Aga vahepeal lööb pea kohal kokku, nagu ma seletasin. See on ju lubatud, eksju?
Pask aasta.
Vaieldamatult.
Paljudel.
loomulikult on lubatud… aga väga positiivne on ju see, et kõik osavõtlikud on:P ja surgivad na-atukene.
ah… üks asi veel. kasssil on õigus. on jah pask aasta. mul pole enne sellist olnud (kuigi on olnud üksikuid häid asju).