Lihtsalt teadaandeks võin öelda, et viimase nädala on meie korteris olnud külmem kui hundilaudas ja täna näiteks oli külmem kui õues. Ma pidin poes käies palavusse surema ning pärast toas külma kätte kõngema. Kumbki variant pole mu eelistus suremiseks.
Sellest johtuvalt on nii minul kui inimesel saabunud esimesed märgid esimesest sügisesest nohust ja ma turtsun ja joon teed, nagu oleks juba… noh, sügis.
Vähemalt on kirjutamisblokk läinud, jumal tänatud. Ja “Koletislik rügement” on üle pika aja keskmisest parem Pratchett.
A muidu, mis värk selle vihmaga on?
9 thoughts on “ilmast ilma ilma”
vihmaga on see värk, et see käib meie kliimaga kokku 🙂
aga ma lähen otsin vist ka villased sokid jalga.
ei, ma olen täitsa leppinud vihmaga muidu nii üldiselt, aga viimasel ajal on kuidagi… liiga palju noh.
no vaata, lund meil ju ei olnud, eks ole. aga sademete hulk igal aastal on ikkagi sama, ükspuha mis kujul need siis alla tulevad. nii et saamegi saamata lume vihmana takkajärgi…
Külma vastu aitab hästi korteri soojustamine.
Aga Pratchettit loetakse ikka originaalis, et naljad kaduma ei läheks.
Mu vend ütles mulle täna hommikul, et see on maailmalõpp.
Nojah, Jospel, loogiline. Aga et siis võiks juba talveks ka ikka midagi jätta.
Riho, ma ei tea, miks, aga mulle kuidagi on jäänud külge harjumus lugeda seda eesti keeles. Muid raamatuid eelistan sageli inglise keeles, aga Pratchetti kodune kogu – ikka eestikeelne. Võibolla peaks rütmi proovima muuta…
Ma juba ühes kohas soovitasin, aga paneme aga siia ka.
Külma vastu aitab neetult hästi villaste sokkide kandmine. Kui jalad soojas on, siis oled ise ka rõõmus ja roosa. Muidugi, seal soovitati veel kampsunit ja asju selgas hoida, aga tundub et villane üldiselt on hea.
Kuulge, olge nüüd. Nagu te siis Dakit ei tunneks, Dakit, kes armastab villareid hullumoodi! Muidugi on mul villarid jalas, ka magades, aga näet, ikka on hommikul nina kinni ja tatti täis. No eks tuleb harjuda. Ja kui kütma lõpuks hakkavad, siis on jälle hea.
Tehniliselt võttes me väga ei tunne ju 😛