Üldse kiskus kõik kuidagi kiiva, niipea kui koju jõudsin. Tuppa ilmuvad tolmurullid ja kassikarvade hunnikud MOMENTAANSELT pärast tolmuimejaga võtmist, diivan kõigub, ma just võtsin KÜLMKAPIST õunamahla ja avastasin, et jõin endale suhu herilase (väkk!), nüüd pole mul midagi a) süüa ega ka b) juua.

Kui esimesest polegi väga hullu (no kaalu tuleb ju jälgida, mis siis, et eemalt ja kahtlustava pilguga), siis teine teeb mind kurvaks mitmel põhjusel. Esiteks on mul janu. Teiseks pole mul raha. Kolmandaks on mul C-vitamiini puudus. Neljandaks ei ole mul vett, sest loputuskast on katki (näete ikka irooniat? et igas kohas, kus ma elan, jälitvad mind loputuskasti jamad?), viiendaks pole meest kodus, kellele seda kõike kurta.

Ja mul on tunne, et see herilane nõelas mind huulde vist.

Ja üleüldse, miks ma pean sellise ilmaga mingile vabaõhuetendusele minema? Mis siis, et ilgelt hea pidi olema? Pähh!

Kõht on tühi, krt. Kõige selle leevendamiseks kirjutasin ma kurja kirja firmale, kes üle kuu aja mu arvutit pantvangis on hoidnud. Eriti koom on see, et alguses nad lubasid selle mulle tagastada kahe päeva pärast. Ja teine koom selle juures on tõik, et ma peaks reaalselt selle eest veel järelmaksu maksma (kui raha oleks, mida mul pole). (Ja ei, nad ei hoia selle pärast sülarit pantvangis, sest raha ma olen võlgu pangale, nagu alati, mitte neile.)

Nagu ikka elus ette tuleb, hakkas esimese raamatuna näppu “Kunst olla hea”. Ma alustan selle hea olemisega teisipäeval, kui võib. No ikka siis, kui mees tagasi on. Aga siis olen ikka ühtejutti kogu aeg ja hästi palju hea, luban.