Monthly Archives: juuli 2008

Amsterdamned, 1: Vilnius

Määratlemata 1 Reply

Amsterdamned, vol 2

Amsterdamned, vol 3

Head uut lennujaama, kisavad sildid Tallinna lennujaamas. Tühi on, ja kõle. Uus. Tundub, et teistmoodi, aga tegelikult mitte. Toolid on ikka natuke ebamugavad ja söök kallis. Ei ühtegi travelaatorit. Esialgu tundub meile, et eestlaste inglise keel valjuhääldites on täiesti okei. Tagasi tulles, kui oleme kuulnud liiga palju väga halba inglise keelt Vilniuse lennujaamas, tundub, et eestlased pole mitte paremad.

Lend on viisakas. Flylal, naljakas öelda, naljakas sõita. Neiud karjuvroosades kostüümides, nooruk peenes hallis ülikonnas roosa särgiga. Meenub üks Toša vana sissekanne… (linki ei viitsi otsida)

Igal juhul. Vilnius. Tontlikult tühi lennujaam ja pole õrna aimugi, kuidas peaks käituma, kui tegu on ümberistumisega. Üks variant on seista järjekorras sildi Transfer all, teine variant on jalutada tagant kaudu välja ja minna linna.

Me lähme linna. Palav. Taksojuht kiirustab, nagu taksojuhid kõikjal. Arve ei olegi tappev, Eesti rahas umbes… 175 krooni. Vist. Ja siis me olemegi turistid. Ametlikult. Suurel väljakul koos kõigi teiste turistidega. Lennuni on aega kuus tundi.

–Ilmselt keskväljak. Hobused on ikka keskväljakutel kivisse raiutud–

Katkend märkmikust: Vilnius. Metsik palavus, vastik. Nagu olekski juba lõunasse saabunud – säh sulle Hispaaniat. Samas kõik lõhnab – kusagil niidetakse muru, kusagil õitseb midagi, mille lõhna pole ma Eestis tundnud… Ja pärnad õitsevad. Nagu koduski. Jõevärskus. Huvitavad ja kummalised surnuaiad – asuvad järskudel kallakutel, orgudes-mägedes. Nagu Vilnius isegi.

Brunchi sööme väikses vanalinna kohvikus, millel on punaseruudulised laudlinad. Täiesti võimalik, et tegu on maailma kõige parema krevetisalatiga. Selles on rukolat, lollo rossot, garneeringuks peened friteeritud sibulalaastud, imeline kerge balsamico-kaste.

–Daki ja märkmik, selles imearmsas kohvikus, kus pakutakse maailma parimat krevetisalatit–

Lennuni pluss-miinus viis tundi. Vanalinn on kitsas, nagu vanalinnad ikka. Taevasse kõrguva ülikoolihoone väravate ees varitseb meid tädike, selline, nagu koduski. Seesama, kes küsib kaubamaja juures saiaraha. Ka sellel Vilniuse tädikesel on välja mõeldud pikk legend, miks tal raha vaja on. Palju lapsi, kellest pooled on haiged ja midagi oli veel… Inimene annab talle Eesti 25kroonise. Halb maik jääb suhu.

–Natuke vanalinna–

On veel vara ja vanalinn on inimestest suhteliselt tühi. Töömehed, kes näevad välja täpselt samasugused, nagu töömehed igal pool, toksivad ükshaaval kive sillutisse. See võib olla üks nürimaid töid üldse. Võib-olla on nürim ehk vaid see töö, mida teevad mõned India tüübid, kes istuvad päevade kaupa ja toksivad suuremast kivist väiksemaid killustikuks välja. Ja mõned eriti agarad pidid veel väiksemaks toksima, no nagu liivaks või nii.

–Õitseb ja lõhnab–

Väikesed leedu tüdrukud seisavad maja ääres viludas ja mängivad vilespilli või viiulit. “Yesterday” kordub kümneid kordi…

–Vanalinn–

/

Kusagil valgete seintega ääristatud idüllilises kõrvaltänavas avastab inimene, et mu püksid on katki. Täpselt tagumiku pealt. No see õmblus noh. Niiti-nõela? Nalja teete, kes siis käsipagasisse midagi sellist paneb. Kust osta niiti-nõela Vilniuse kesklinnas? Jumala eest, ma ei teaks esimese hooga, kust seda Eestistki osta…

–Õige varsti ilmneb, et mu püksid on katki–

Pärast väiksemakujulist paanikahoogu, mida leevendab 9litine jäälatte ja šoping, on mul uued allahinnatud punased põlvpüksid ja särgik (sest vana ei sobinud uute pükstega).

–Lindexi päevapäästev allahindlus, vilksamisi–

/

Ja pärast mitmemiilist jalutuskäiku ja mõnekümneminutilist murul vedelemist ja inimeste ja koerte vaatamist istume Pjotri taksosse ja laseme end taas lennujaama lähistele sõidutada. Lähistele, sest Pjotr arvab, et me ei tea, palju peaks sõit maksma 4.99 litise kilomeetrihinnaga. Arvab, et stupid estonians lasevad naha üle kõrvade tõmmata.

Stupid estonians tegelikult lasidki, sort of. Andsid lihtsalt kogu oma ülejäänud lahtise raha Pjotrile ja jalutasid ummikutest mööda ja saabusid rõõmsalt lennujaama.

Kus võis alata järjekordne paanika “Huvitav, kus meie kohvrid on ja kes me oleks pidanud selle pärast varem muretsema või need jõuavad ikka ise Schipolisse?” teemal. Olgu etterutates öeldud, et Daki muretses selle pärast veel mõned tunnid, kuni lõpuks lindil tuttavat punast kohvrit nägi, aga mitte väga tugevalt, sest und see lennukis ei seganud.

Pilte hiljem, jutt jätkub ka. Kui juba päriselt Amsterdamnedis oleme.

Continue reading

et siis

Määratlemata 4 Replies

Põhimõtteliselt jõudsime me täna Amsterdamned suunalt Tallinna suunale tagasi, Tartu suunale jõuan alles homme. Aga kuna eile oli nii, et kuigi see kift zavood-underground-like baar, kus jäägrishotid maksivad vaid ühe euro, jäi trammipeatuse suhtes mõnusasse lähedusse, oli meil ju vaja ikka veel korra viimast korda minna tüdrikeid kaema ja üsna kogemata komistasime me lõpuks ka erootikamuuseumi otsa (pun not intended), kuhu me siis natuke ülemeelikutena sisse astusime, AGA lõpuks kui me jälle väljusime ja hakkasime trammile minema, siis otsustas Amsterdamnedi Rain God, et nüüd, just nüüd on õige aeg veel kord kallata meid üle nii tiheda vihmaga, millest kohati isegi läbi ei näe, siis seetõttu – ja seetõttu ka, et Vilniuses tuli viie sekundiga maha umbes poole aasta sademete hulk ja pisikesse kopterisse (inimene väidab, et rootslaste Saabi tehases ehitatud lennuk oli hoopis, aga minu meelest oli täitsa kopter, pisike ja propelleritega) ronides sumpasin ma oma pisikeste niigi külmunud valgete jalakestega läbi poole meetri kõrguste lainete – kõige selle tõttu on nüüd nii, et mis siis, et ma tean, et mul on postkastis miljon kirja ja nüüd peab jälle puhkuse-modest välja tulema, võtan ma natuke aega end ravida, sest üsna kindlalt on mul palavik ja põletik kuskil peakolu sees.

Sest teate, see tunne, et keegi surub miljon tulist nõela peast väljapoole, kusjuures parem silm üritab samal ajal veel üsna vihaselt plahvatada, on kirjeldamatu. Ja kõike seda kaks korda ühe päeva jooksul 20 minuti kestel, kui toimus maandumine. Õudne!

Muidu oli aga reis hästi tore ja pilti ja juttu ja amsterdamiseerunud filosofeerimist saab küll veel. Ausõna.

hetk minevikust

Määratlemata 2 Replies

sest mida sa muud teed, öösel kell neli, kui loed ammuseid aegu ja lükkad edasi magamaminekut, sest homme peab hakkama asjadega tegelema ja asju pakkima ja otsima välja kohti, kuhu amsterdamis minna ja… ikka loed minevikku.

hetk 6. aprillist 2006.

«Noh, kuidas sul läheb?»
«Päris hästi. Kui sa mulle eile helistasid, siis ma mõtlesin, et äkki sa oled mulle mingi jama organiseerinud. Ja ma veel mõtlesin, et kui kakluseks läheb, et siis kas ma kõnnin lihtsalt minema või panen täiega.»
«See ei oleks minulik sulle midagi organiseerida. Pealegi, minu silmis oled sa oma võlad tasunud. Ükskõik kui väga ei tahaks ma sind ka süüdistada, valikud tegin ma ise.»
«Jah, selline see elu on. Kord juba kukub nii välja, siis…»
«Jah, aga sa ise teed valikud. Ise teed oma elu.»
«Üks asi, millest ma seal olles aru sain, on see, et ei ole mõtet viha pidada. Ja see pole ka oluline, mis teised sinust arvavad.»
«Tõsi. Ega vist muidu vastu ei peaks. Ei seal ega siin.»
«Peaasi, et sa oled õnnelik tehes seda, mida sa teed.»
«Kurat, elutõed ongi nii lihtsad. Lihtsalt tuleb õnnelik olla. Mida sa tahad? Nii üldiselt. Oled sa mõelnud, et mida sa tahad?»
«Jah, ma tahangi lihtsaid asju. Tahan oma korterit, jalad alla saada. Tööle saan 15ndast.»
«Kas Tartu on võõras ka?»
«Kõik on võõras. Tartu, elu, kõik. Väljas on võõras.»
«Aga aeg läheb ruttu. Ma ei arvanud, et ma sind ära jõuan oodata. Et kuus aastat, see on ju ilmatu aeg.»
«Aeg läheb ruttu. Lõpp venis. Aga ikka venivad need asjad, mida sa ootad.»
«Jah, aeg läheb ruttu. Ma olin laps siis.»
«Olid… Aga ma ei rebinud su kirju puruks, kuigi sa käskisid. Näe, võta.»
«Ma ei taha seda. Mul on piinlik seda lugeda.»
«Pildi võtan tagasi.»
«Issand, milline ma siin olen. Oh jah. Aprillis tehtud veel. Kuues aprill kaks tuhat kaks vist.»
«Miks sul piinlik on?»
«Sest ma tundsin end süüdi.»
«MIKS? Sina ei pea end süüdi tundma. Mina pean. Ja mina pean vabandust paluma.»
«Aga ma olen sulle juba andeks andnud. Sest sellest on aega möödas. Oleks, et me oleks siis pikka aega koos olnud või midagi. See oli lühike aeg. Ja oi, kuidas me tülitsesime koguaeg…»
«Me ei tülitsenud üldse ju. Ainult see lõpp, kui see jama tuli. Siis tülitsesime.»
«Aga me olime armsad. Kui me olime kained ja mitte-vihased. Siis olime me armsad.»
«Jah…»
«Võta see kiri tagasi. Ma ei taha seda. Mis sa tegid seal? Koolis käisid?»
«Ei. Tööd tegin. 30% saad endale, 50% läks hagidesse. Ülejäänud on maksud. Aga ma juba praegu saaks endale üürida korteri, aga vend arvas, et pole veel mõtet. Joonistasin. Kaardi said kätte?»
«Jah. Sain. See oli väga armas kaart. Aga see tabas mind allapoole vööd. Ma mäletan, kui ma selle sain. Ma pidasin sünnipäeva. 2003. aasta oli.»
«Näed. Sellesama kaardi tegin sulle.»
«Oi, ma arvasin, et sa lasid kellelgi teisel teha.»
«Ei, ise õppisin kambrikaaslase kõrvalt. Lõpuks juba olid minu kaardid ilusamad, kui tema omad.»
«Ma teadsin koguaeg, et sa oskad. Mäletad, kui me ise end tätoveerisime?»
«Heh, jah, see oli vale aparaat. Aeglasemini peab nõel käima. Ja ei jäänud midagi peale ka ju.»
«Ei jäänud jah. Aga ma mäletan, kuidas ma ise endale pahkluu peale risti torkisin. Valus ei olud üldse. Sa tegid endale pilte juurde ka sees olles?»
«Jah, rinna peal on kotkas ja madu, kaela peale, käe peale, jala peale, selja peale tegin.»
«Kus on kõige valusam?»
«Ma ei tea. Ma ei tundnud.»
«Jah, ma tean, ma ka ei tundnud valu. Ma koguaeg olen arvanud, et inimesed kujutavad seda endale ette. Et tätokad on tegelt mõnus surin.»
«Selja peal räägitakse, et on kõige valusam.»
«Jah, ma lasen ka uue teha varsti.»
«Ma lasen enda omad üle teha mustaga.»
«Jah, ma pean ka laskma vana üle teha. Sellest on kuus aastat… Tätoveeringust, see tähendab.»
«Näed siis. Kuus aastat. Nagu linnulennul. Sinu eest sain kaks, teiste asjade eest sain kuus, aga raskem kuritegu lööb väiksemat, kokku seitse pool. Aga näed, kuue pealt lasid välja. Kuig ma ise ei viitsinud ajada seda asja. Üks tont istus, neli pool aastat naise maha löömise eest. Ja teine oli, istus eluaegset. Siis esitas apellatsiooni, lükati kaheksa aasta peale. Aga ta istus eluaegset.»
«Jah, selle teadmisega elada… et sa istud eluaegsed. Ja sai kaheksa peale?»
«Jah, tuli välja, et polnudki nii süüdi.»
«Hämmastav… Näita mulle mõnda pilti. Näita kaela oma.»
«Aga sa nägid seda ju kohtus.»
«Nägin või?»
«Nägid jah. Siis kui me valvuritega tapiautot ootasime peale kohust. Väljas. Sa ei mäleta?»
«Mäletan küll… Miks sul kõrge kaelusega pluus on?»
«Ilm on kehva.»
«Heh, jah. Ilm, muidugi.»
«Lõpeta. Oma nakolle ma ei häbene. Seda ma ei häbene.»
«Jah, polegi ju mõtet. Mul on hea meel sind näha. Sa oled ikka veel… selline, nagu sa olid.»
«Näed. Elu läheb nii. Närvikava on tugevaks muutunud sellega. Aga vahepeal ajab mõni asi nii vihaseks, et…»
«Alkoholist ei tunne puudust?»
«Ei. Absoluutselt.»
«Veider. Aga samas – sellest ju kõik jamad alati algasid.»
«Jah.»
«Alkohol ei ole sõber, ei ole.»
«On. Aga temaga tuleb osata läbi saada.»
«Kas sa üksi ei ole?»
«Olen. Aga nii on kergem. Mul on väga hea meel, et see meie asi enne ära lõppes. Sest nii on endal kergem, kui keegi väljas ei oota. Ma saan ise paremini hakkama nii.»
«Oi, kuidas ma sind armastasin kunagi…»
«Olid ajad, ah?»