Birx juba kirjutas põhilised emotsioonid ära.

Ma tahtsin lisada, et no tõe poolest. Ärgem olgem hüsteerilised. Esimene vaatus oli tõesti nii halb, et ma hakkasin kaaluma tõsiselt teist vaatust “baaris” veeta, kuid kahjuks pidi keegi Alatskivilt tagasi ka sõitma, seega leppisin vaheajal ahelsuitsetamise ja mulliveega. Läks natuke paremaks.

Õnneks läks teine vaatus ka natuke paremaks, nagu Birx juba mainis. Ma arvan, et Ott Sepp on lihtsalt väga lahe ja võib vist päästa kõik olukorrad. Mina isiklikult süüdistan kehvas elamuses lavastajat, no ei istu mulle Baskini stiil mitte kuidagi.

Aga üldiselt oli kasutatud täpselt tavalist Eesti suveteatri seni toimivat (loe: saab ajada piletihinnad metsikult kõrgeks, aga rahvas ikka tuleb vaatama ja seisab etenduse lõpus püsti) süsteemi (puudu oli ainult laulmine).

Õpetus algajale suveteatritegijale.

• See, mida sa otsustad lavastada, pole oluline. Hea, kui saab kaasata palju lapsi ja noori suveteatritruppi, kes laulavad ja mööda lava ringi lippavad. Lapsed ja noored on alati hea. Kui lapsi ja noori kasutada ei saa, kasuta kindlasti Marko Matveret. Või vähemalt Hannes Kaljujärve.
• Kui tundub, et ikka on vähe, siis võta kindlasti mängu hobused. Kui hobused üksi ei tööta, siis pane Matvere hobuse selga. See töötab kindlasti!
• Kui Matverest, hobustest, lastest ja noortest veel vähe on, siis muretse kindlasti veetünn (veel parem, kui on looduslik veekogu!), kuhu keegi sisse visatakse / sisse kukub. Veenaljad töötavad ikka.
• Ära unusta püssi lasta. Ja kui midagi ära lõhkuda, on veel parem.
• Ja pane Matvere, Kaljujärv ja teised meespeategelased kindlasti kaklema. Kõige parem: las kõigepealt ratsutavad ja SIIS kaklevad, siis vahepeal paugutavad püssi, kukuvad vette, kaklevad veel ja ratsutavad minema.
• Ning et Eesti suveteater oleks täielik, siis kindlasti võiks aeg-ajalt keegi laulda. Lollikindel, kui laulavad-tantsivad lapsed ja noored, aga eriti hea, kui laulab Matvere. Ja lõpulaul peaks olema selline, kus laulavad kõik, mis võtab pisara silma, aga mis samas hästi meelde jääb ja mida on hea kaasa laulda.

/

Tegelikult etendus kohutav ei olnud, lihtsalt natuke piinlik, üle- või alamängitud (ma olen võhik, mida ma ka tean) ja no nii klišee klišee otsa… Aga Helen Rekkor ja Ott Sepp olid toredad ja mina isiklikult annan viis brownie pointsi igale etendusele juurde, kus mängib Riho Kütsar. Nämm!

Edit: Luize käis ka vaatamas ja arvas samamoodi.