Lugesin nädalavahetusel läbi Reet Linna elulooraamatu. Kuna ma paralleelselt hakkasin lugema ka Anna Wintouri elulugu (Jerry Oppenheimeri “Front Row”, kusjuures, täitsa huvitav paralleel ka pealkirjades – Kapstas kirjutab, et mõtles alguses panna pealkirjaks “Liidegrupis sees”, kuna Reet seda väljendit intervjuude jooksul korduvalt kasutas), siis sain pidevalt võrrelda. Reet Linna on kahtlemata väga tegus ja oluline naine, kellel on olnud põnev elu, kuid kahjuks jäi raamatu lõpetamisel suhu paha maik. Või õigemini… Oli tunne, nagu oleks käest pannud ajakirja, kus sees intervjuu Linnaga. Aga raamat ei peaks ju olema nagu ajakiri? Ühesõnaga jäi tunne, et nii heast materjalist ei olnud võetud pooltki, mis oleks võinud.

Oppenheimer on muidugi oma ala professionaal. Tema lähenemine on hoopis teistsugune – selle asemel, et panna asjad kirja küsimuse-vastuse vormis, tegeles ta taustatööga. Intervjueeris Wintouri erinevatel eluperioodidel saatnud inimesi. Sidus need kõik kokku kauniks ja loogiliseks looks, lähenes romaanilikult, kui nii võib väljenduda. Ning lõpuks hakkas tema raamatu puhul häirima Anna Wintouri kaugus, pigem. Et kõik oli kirjas teiste suu läbi.

Selles mõttes ongi need kaks raamatut võrreldamatud – üks on kirjas mina-vaatepunktist, teine teiste-vaatepunktist. Mõlemal oma head ja vead. Aga Oppenheimeril on vigu vähem. Igas lauses on näha tugev taustatöö, miski pole jäänud kahe silma vahele, ning tunda on head toimetajakätt.

Linna (või siis õigemini Kapstase) raamatus aga jäid närima nii paljud asjad. Natuke nõrk toimetajatöö. Siis see “mina-mina-mina”. Ma ei ole kunagi Reet Linnaga ise rääkinud, ehk siis tundunuks mulle see raamat (ehk siis tema kõnepruuk) ka loogilisem. Nüüd aga tundus, et on natuke mindud kergema vastupanu teed. Kasvõi kõik need artiklidki, mis on pärast raamatut ilmunud – kõik näitavad, KUI palju saanuks veel teha, kui paljude inimestega rääkida, kui palju erinevaid kihte juurde põimida.

Samas, igaühe tõde ja elu ongi subjektiivne. Ehk ei tahaks ka mina selles olukorras, et keegi teine minu lugu oma silme läbi räägib või seda ümber üritab jutustada. Aga kas see on siis nüüd elulooraamat? Pigem tahaks ikkagi öelda, et see on üks pikaleveninud intervjuu. Tundub, et ka Linna ise ei olnud nendeks kohtumisteks just eriti ette valmistunud, hüppas teemalt-juhtumiselt järgmisele, nimed käisid siia-sinna… Natuke oleks võinud olla rohkem struktuuri, toimetajatööd, ühtepõimimist.

Kahjuks pole ma lugenud teisi Eesti esinaiste elulooraamatuid, aga nüüd, ma arvan, et võtan ette. Lihtsalt selleks, et näha, kuidas siis ikkagi Eestis neid elulooraamatuid tehakse. Et kas nüüd Linna oma on pigem reegel või hoopis erand.