I always said I hated this city and now that I’m leaving, I’m trying to taste the air for the first time.

(One Sentence)

Iga kord Tallinnale mõeldes tuleb mu sisse selline magusvalus peaaegu-kodu-igatsus. Mulle on viimasel ajal sageli kangastunud need korrad, kui ma jõlkusin üksi linna peal pärast tööd, ostsin midagi head, lugesin Tammsaare pargis raamatut, loivasin Islandi väljakul ja välismini taga. On tulnud meelde need salajased kiirkohtumised öös sealsamas pargis. Või vähem salajased jaurid pärast Placebo kontserti ikka veel selles “Medsi”-uimas.

Iga kord Tallinnas käies ma tunnen end seal peaaegu-hästi-peaaegu-väljaspool-konteksti. Selles mõttes, et kõik on seal nii kodune, osad tänavakivid on talla all tuttavadki, aga mina enam ei ela seal.

See on umbes nii, et iga kord Ropkas käies tõmbub süda valusaks kämbuks, sest see on mu kodu ja mina enam ei ela seal.

Tallinn on teistmoodi kodu. Kas inimesed võib olla mitu kodu? Eriti, kui ta on samal ajal kodutu?

Ma arvasin, et ma ei suuda elada päevagi ilma lahtipakkimata, ilma oma tuhande asjata. Ma olen elanud nüüd nii kolmveerand aastat või umbes. Inimene harjub kõigega. Aga see ei tähenda, et vähemvastik oleks. Lihtsalt harjunud.

Plusse on ka päris palju. Hingetõmbeaeg, kogumisaeg. August välja ronimise aeg. Misiganes aeg. Reisima saab võibolla tänu sellele kergemini. Hiirepüüdmisaeg. Parmude vihkamise aeg. Tuttavlike krudinate ja maja hingamise häälte aeg. See aeg, kui süda läheb soojaks koridoriaknal istudes, sest meenub, kuidas sellest, just sellest sai Tallinnas puudust tuntud.

Kui kõik on objektiivselt hinnates peaaegu hästi, siis ei tohi teiste südamerahu (ja enda oma ka) nimel subjektiivselt end õnnetuna tunda.

Aga kõik need peaaegud…

Vahepeal on nii, et ei oska mitte midagi teha lihtsalt enam. Vahepeal ei tahagi. Vahepeal on oodata tore. Vahepeal, enamasti, ei ole.

*

Ükspäev istusin oma kahe eelmise töökoha vahel äärekivil, päike paistis ja me Birxiga naersime, kuigi ma ei mäleta, millest me rääkisime. Ja ühel hetkel ma tabasin end mõttelt, et see ongi vist see tunne – olla normaalne ja tavaline ja harilik ja tasakaalus. See oli täitsa hea tunne. Seda tunnet on iga päevaga aina rohkem ja aina sagedamini.

Uskuge mind, kui ma ütlen, et normaalne olemises ei ole midagi halba. Unustage jutud lumehelvestest. Täiesti tavaline võib olla väga armas.

Kolm paralleelset joont. Kuupäevad 26, 19, 2, 23. Igasugused muud mustrid. Ega need kõik tulemata jää, ikka tulevad. Aga ole lihtsalt valmis. Ja kui sa oled valmis, siis järgmine kord on juba lihtsam mustrit murda.

Kas ma olen teile juba tsiteerinud Chucki ja tema viimast raamatut “Rant”? Ei ole? Siin siis:

This is how fast your life can turn around. How the future you have tomorrow won’t be the same future you had yesterday.

Tulevikud muutuvad iga päev ja hakkavad toimuma hoopis teistes reaalsustes. Meie oma on (ilmselt) see siin ja praegu and we will never know. Me lihtsalt peame leppima teadmisega, et antud hetkel, antud kontekstis, antud elus ja reaalsuses oli see kõige õigem valik, mida me üldse teha saime.