Kas teil on tagavaraplaan?

Ma tean paljusid inimesi, kellel on tagavaraplaan, kaasa arvatud mina ise. Kelle tagataskus on plaan hakata aeroobikatreeneriks, kellel kraavikaevajaks, kellel taksojuhiks.

Mina, muidugi, olen see, kes plaanib hakata taksojuhiks. Siis, kui kõik muu alt ära hüppab ja kokku kukub.

Viimased kuud olen ma elanud katastrofaalses olukorras. Olgu, mul on alati olnud rahadega sitasti ja ma pole kunagi osanud majandada, aga alati on olnud palgapäev, mis tuleb paratamatult nagu iga reede või nagu iga esmaspäev. Tulemata pole ta kunagi jäänud.

Mitte nagu praegu.

Ma salaja loodan, et äkki mul jäävad need emotsioonid meelde. See siiras rõõm, kui ma olen ostnud allahindlusega viie krooni eest purgi ube ja teise purgi purustatud tomateid ja teades, et kapis on natuke hakkliha – siiras rõõm sellest, et ma tean: homne söök on olemas. Või siis see tunne, kui ma saan minna toidupoodi saja krooniga ja osta näiteks vorsti. Või näiteks kohukest. Või näiteks mahla.

Ma muidugi rohkem kardan (või tean), et see ei jää meelde, aga ikkagi. Ma vähemalt tahaks arvata, et see kõik on suur õppetund. Ja mulle endale on parem, kui ma sellest õppust võtan. Sest et mõne aja pärast võib-olla üritan ma jälle endale kodu osta. Ja siis tuleb jälle panga silme ette minna, loodetavasti vähem häbi silmis kui mõned kuud tagasi.

Ja uskumatu on tõsiasi, et vaevalt aasta tagasi oli kõik nii hästi… Olid probleemid, jah, aga hoopis teistsugused. Uskumatu, kuidas perspektiiv võib muutuda nii lühikese ajaga.

Nüüd täna ma mõtlesin sellele, kui nägin end koridoriaknast mööda treppe üles kõndimas, selveri riidest kott käel kõlkumas, et ma vabalt võiks hakata näiteks kellegi majapidajannaks. Ses mõttes, et mitte et ma ise oma elamises oleks eeskujulik, kaugel sellest, aga raha eest teen ma kõike.

Või noh. Kõike teatud piirideni.

Aga ma vabalt võiks olla. Asjataks ringi ja ümiseks laulda ja mul oleks natuke rohkem paindlikumad töötunnid kui näiteks taksojuhil (paindlik my ass, kui ikka parim cash tuleb nädalavahetustel, siis…) või sõiduõpetajal või kallurijuhil (C-kati tegemine oleks jälle omaette väljaminek ja töömehed alustavad suvel väga vara, et ennetada kuumust jne).

XX

Loodeatavasti hakkan ma taas tööle aprilli lõpus. Ma ausalt öeldes kahtlen sügavalt, kas ma üldse olen enam võimeline normaalselt funktsioneerima pärast sellist pikka vahet. Ja pealegi… Kas mulle ei öeldaks näiteks mõnes majapidajannasid treenivas asutuses, et ma olen overqualified või lihtsalt kahtlase taustaga (mida kõike ei saa teada, koristades inimeste elamist…)? Vabalt öeldakse. Seega pean ma muutma oma nime/identiteeti (oh, see tuleb juba kasuks igast muude jamade eest pääsemisel) või lihtsalt valetama.

Ma arvan, et ma püüan esialgu jätkata erialasel tööl ja võiks olla ka nii, et aasta pärast on mul hoopis teised probleemid.

Tõesõna, kui ma sain teada, et töövõimetushüvitist makstakse mitte 14 päeva (nagu ma millegipärast arvasin), vaid 30 päeva pärast, nutsin ma pool tundi ja mõtlesin, et kurat! Kaua võib! Ma enam lihtsalt EI JÕUA!

Aga näete, siin ma olen. Seljavalu peaaegu… ee… seljatatud, ajusurm täies hoos ja mõtlen tagavaraplaanide peale, millest ükski praegu ei töötaks.

Vahepeal usk kaob ära, nii lõplikult ära, et ainult pimedus on. Siis jälle lähed ja kastad oma maitsetaimede kasvulava (millele kõik ennustavad surma, Naistelehe Nipiraamatuga eesotsas), karjud natuke mõttes joodikute peale, kes all lärmavad, silitad kaua-kaua kasse, üritad meelde tuletada joogaasendeid, võimled natuke, koristad ja sorteerid prügi ja märkamatult… Märkamatult on jälle saabunud õhtu, kus on tunne, et mitte iialgi ei tulegi paremaid päevi.

Aga alati ju tuleb, eksju?

Disclaimer: Absoluutselt ei ole masendus praegu. Asjad seisavad lihtsalt liiga kaua minu jaoks ja ma olen kaotanud silme eest selle asja, mida oodata. Ja mul alati peab olema asi, mida oodata. Praegu pole mul midagi oodata. See natuke sööb seest. Varsti jälle on. Oodata. Jah.