…see on see, millest ma rääkisin: (tekst kuupäevast 16.11.06)

Ma mõtlesin eile õhtul und oodates välja väga hea teooria selle kohta, kuidas inimesed teevad ainult neid asju, mida nad loodavad, et neile tehakse, aga ma ei tea, kas ma suudan selle taastada.

See on nagu midagi sarnast sellega, et ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks. Ainult selle vahega, et jaatav. Tee, siis tehakse sulle.

Ainult et ei tehta, saime me Sikiga ükskord eluasjadest rääkides aru. Sa võid kõndida keset ööd kallima ukse taha, et teda üllatada. Sa võid ootamatult organiseerida romantilise õhtusöögi ja kui see sobiks, siis sa mõtled, et sa isegi paluksid teisepoole kätt. Sa võid osta ilma mingi põhjuseta oma kallimale kingituseks raamatu või paki Tõmmu komme. Sa korraldad oma sõpradele üllatuspidusid nende sünnipäevade puhul ja pisarad silmas loodad iga kord enne oma sünnipäeva, et äkki seekord tuleb mõnel sõbral sulle pähe sama asi korraldada…

Muidugi, ise üllatuste ja kingituste tegemine on lõbus ja tore. Aga egoism toksib ikka kusagil hingepõhjas lootust üles, et ehk koheldakse sind samamoodi vastu. Et äkki tuleb su kallim ise sulle ootamatult teisest linnast (või linna otsast) külla. Et äkki organiseeritakse sullegi romantiline ja hingemattev õhtusöök, mis kulmineerub ootamatult millegi ilusaga, millegi väga ilusaga.

Ja et äkki kingib su kallim sulle advendikalendri, sest sa olid paar nädalat tagasi seda poes nähes hõisanud: «Oh, lapsepõlv, tahan ka!» Või kutsub su sõbranna sind korraks külla, sina pahaaimamatult astud korterisse sisse ja kõik hüppavad välja, karjudes: «Surprise!»

Aga üldjuhul näed sa romantilisi pisaraid kiskuvaid õhtusööke telekast, üllatusi teed ikka ainult sina ja igal aastal pead sa tuhandeid närvirakke ja kroone kulutama, et vähegi sünnipäevapeo maiku juurde saada, üllatuspeost ei tasu unistadagi. Mitte, et need oleksid määravad per se. Mu point on selles, et iga kord, kui sa oled spontaanne ja lõbus, püüad suhtesse särtsu taas sisse tuua, mõtled sa ikka kusagil aju tagasopis, et äkki järgmine kord on vastupidi…

Kuid enamasti ei ole. On ikka rutiin ja igapäevased armsad asjad, mis on koguaeg olnud. Keegi ei üllata sind, ja vahepeal on see isegi hea. Või pigem, enamasti on see hea. Aga vahetevahel sa mõtled, et küll oleks tore, kui sind ootaks pakiteatis ja kõhevil panderolli avades leiad sealt paki sihvkasid ja retseptiraamatu.

Võib-olla on sellega natuke nii, et kui sa ise oled suhte alguses jätnud endast mulje kui spontaansust armastavast ja üllatusi tegevast inimesest, siis pead sa seda rolli lõpuni kandma ja mitte ootama, et teine seda vihjena võtaks.

Ja tegelikult ei mäletagi ma, millal ma viimast korda meeldivalt üllatunud olin.