Kes on vähegi jälginud minu ja Epu tegemisi, see teab, et raamat “Meestest, lihtsalt” peaks peagi järje saama. Ja mis võiks

olla kergem, kui hakata kirjutama kirjutama pärast kahenädalast haiguslehte (loe: puhastumist tootmisest kirjutamisest)? Vale… Praegu mulle tundub, et pole midagi raskemat.

Jah, ma tegin kõik ettevalmistused, mis ma tavaliselt teen, enne kui kirjutama kirjutama hakkan. Valisin välja hea tagasihoidliku muusika (Peter Grant, Rufus Wainright, Alexi Murdoch, House’i soundtrack), panin lavendlilõhnalise küünla põlema (olgu, see on uus traditsioon), peksin kõik kodust minema, et saaks rahus olla ja riputasin “do not disturb”-sildi uksele (olgu, see on uksel juba alates pühapäevast, kui ma suurest solvumisest kõik oma kallid pantvangi võtsin ja otsustasin, et ei lase neid minema ja et maailm käigu kuradile), avasin igaks juhuks pudeli cabernet sauvignon´d…

Ja kirjutasin valmis ühe keskpäraste mitte mingit mõtet omava heietuse.

Bläh.

Nüüd olen ma jõudnud, selle asemel, et kirjutada:

• teha kaks korda turiseisu
• üritanud (ebaõnnestunult) teha silda
• võimelnud niisama
• teinud kümme kätekõverdust (mis siis, et mul on trennist käed nii musklisse läinud viimasel ajal)
• teinud kaks (!) salasuitsu
• lugenud läbi kogu Google Readeri
• kiusanud ja pildistanud kasse
• teinud kolm korda uue soengu (jõudnud sellega tagasi algusse, ehk esimese juurde)
• kuulanud Britney Spearsi (do not ask)
• näidanud endale peeglis keelt
• alustanud kirjutamist, ebaõnnestunud

Asja ei tee paremaks ka tõsiasi, et meie ideekoosolek Epuga oli millalgi mõned kuud tagasi ja mul ei ole sellest suuremat mälestust (kui ainult see, et sisse jäi hea tunne ja veendumus, et sellest tuleb parem raamat kui “Mehed”), ehk siis – ma ei oska kuskilt alustada!

Naised. On. Keerulised.

—————-
Now playing: Justin Timberlake – What Goes Around…/…Comes Around Interlude
via FoxyTunes