On üks inimene, kelle kohta ma tean saladust. Ma arvan, et see on piinlik saladus, mida ta tahaks hoida enda teada. Ta ilmselt ei kujutagi ette, et mina seda teada võin. Ta ei tule selle pealegi, et keegi, keda ta pole elus kohanud, võib tema kohta teada nii isiklikku asja. Aga Eesti on väike, üks poetab ühe lausejupi, mõni aeg hiljem keegi teine teises kontekstis teise ja lõpuks ongi sul pilt koos. Mitte, et sa selleks eriti vaeva näeksid. Ja mitte, et keegi oleks tahtlikult temaga seotud fakte loopinud. Ikka niimoodi, juhuslikult. Üldse mitte halba tahtes. Smalltalk’i korras.
Ja nüüd on nii, et mina tean selle inimese kohta midagi päris olulist ja kui ta seda teaks, siis oleks tal kindlasti piinlik, ja mul ka. Sest ei olnud ju nii, et ma lihtsalt läksin ja võtsin kätte ja hakkasin täiesti võõra, või õigemini, tuttava tuttavate tuttava kohta infot koguma. Lihtsalt läks nii, nagu juba öeldud.
Muidugi ei peaks see inimene muretsema. Tegu on küll tõsiasjaga, mis halba kastmesse valatult ja kallutatuna, meelevaldseid fakte ja järeldusi lisades võiks selle inimese mainele nii mõndagi teha. Kui oleks olemas sellised halvad ja õelad inimesed, kes leiavad taolisest asjast mõnu. Mina ei näe põhjust, miks ma peaks – õigemini, esimese hooga ei mõtleks isegi vahendeid välja – sellele võõrale inimesele, kelle saladust ma juhtun teadma, haiget tegema sellega, et annan talle kuidagi märku, et ma tean. See ju ei muuda midagi.
See on täiesti normaalne, et inimestel on saladused või lihtsalt asjad, mida nad ei taha kõva häälega laiale maailmale teatada. Kuigi, tõsi, vastupidiselt igasugusele loogikale – maailma huvitaks. Isegi täiesti tavalise, suvalise, hariliku inimese elu räpased üksikasjad huvitavad meid, sest… Eks sellel ole mitmeid põhjuseid. Uudishimu, vist peamiselt. No nagu sa vaatad dokfilmi rinnaimplantaatide paigaldamisest ja ilgelt rõve on, aga ikka vaatad, huvi pärast. Kui meid ei huvitaks, siis ei oleks turgu ei tabloididel, seltskonnaajakirjadel ega ladina-ameerika seepidel.
Muidugi huvitab meid kuulsuste eraelu. Rikkad ja ilusad, iidolid, jumalused – meid huvitab, kas nad ongi täiuslikud. Ja me oleme salaja rõõmsad, kui tuleb välja, et nad ei ole. Kui ka nemad vahepeal libastuvad, lähevad natuke lolliks, kaotavad armastatu või töö. Me oleme salaja rõõmsad, et puhh, õnneks! Ja me paneme ajakirja kinni ning teeme oma perele süüa. Ning oleme rõõmsad, et me oleme tavalised inimesed ja et meie tülid abikaasa või naabrinaisega ei jõua ajalehveergudele, kus seda saaksid lugeda tuhanded inimesed. Ja meie üle naerda, või meile kaasa tunda. Või üldse, meist teada. Sellistel hetkedel, kui Britney end kiilaks ajab või Lindsay jälle võõrutuskliinikusse saadetakse või Amy laval segi on ja ropendab – sellistel hetkedel oleme me rõõmsad, et me oleme tavalised. Et me ei ole nemad. Mis siis, et nad on (parimatel päevadel) ilusad, nad on rikkad ja populaarsed ja neid teab terve maailm. Ning nende saladusi tahab teada terve maailm.
*
Kõigil on saladused. Kõik hoiavad asju, mida nad ei taha jagada mitte kellegagi, soovitavalt mitte kunagi. Siis on veel hulk saladusi, mida teab su sisering, su lähedased. Need võib-olla polegi niivõrd saladused, kui lihtsalt isiklikud asjad, millel pole teistega suurt pistmist.
Ja see ongi normaalne maailmakord. Et üks ringkond, tuttavad ja pooltuttavad teavad sust vähem kui teavad su lähedased. Ning ma usun, et kui sa oled avaliku elu tegelane, siis on ikkagi teatud asjad, mis ei ole ei ajakirjanduse ega „avalikkuse” (milline peen nimetus räpaste saladuste näljase ja uudishimuliku rahvamassi kohta, kas pole?) asi teada. Õnneks on olemas ka ajakirjanduse eetika koodeks, mis sätestab, kui palju meedia tohib kellegi eraelus surkida. Isegi, kui ta on avaliku elu tegelane ja on olemas „avalik huvi”. Eetikakoodeksis on mitu head ja õilist sellesisulist punkti (näiteks 1.5 – Ajakirjandus ei tohi oma tegevusega kellelegi tekitada pőhjendamatuid kannatusi, veendumata, et avalikkusel on tőesti vaja seda informatsiooni teada; ja punkt 4.9 – Inimese eraelu puutumatust rikkuvaid materjale avaldatakse vaid juhul, kui avalikkuse huvid kaaluvad üles inimese őiguse privaatsusele).
Vahepeal ma mõtlen, et oleks aeg, kui blogimaailm hakkaks paremini isereguleeruma. Eetikakoodeksi lõid ju ajakirjanikud. Miks blogijad ei võiks luua blogide eetikakoodeksit? Ma tean, see on väga segan asi ning väga vaieldav, algab see vaidlus sõnadega „Blogi ei ole ajakirjandus, ei ole kunagi olnud ega ole ka tulevikus.” Ning ma mõistan seda. Sellepärast ma siin rohkem selle üle ei arutle, et tegu on märksa laiahaardelisema küsimusega, kui lubate, siis isegi filosoofilise ja moraalse dilemmaga.
Ma arvan, et iga blogija ise loobki oma eetikakoodeksi, kirjutades nii nagu ta kirjutab. Ainult et blogimaaimas ei ole seaduseid, siin ei kaitse meid keegi, kui tuleb välja, et mõne blogija moraal erineb üldsuse omast. Kui riik üldjuhul saab mind kaitsta laimamise eest, siis blogimaailmas pole riiki. Eriti, kui tegu on pretsedendiga.
Sellel, kui palju muudes blogides minu kohta kirja pandust on tõsi, polegi üldse oluline. Peaks olema oluline see, et kui mina seetõttu kannatan ja saan haiget (või kannatavad ja saavad haiget mu lähedased), siis ma peaks saama midagi teha. Aga praegu valitseb olukord, et ma ei saa.
Ja oluline on ka see, et ükskõik, kui palju kirjapandust on tõsi – suurem osa sealseid fakte, väiteid, üledramatiseerimisi, minunimelist ilukirjandust ja kogu seda kompotti poleks üldse vaja. Muude seaduste järgi. Ma leian, et ma pole nii suurel hulgal avaliku elu tegelane, et sellise informatsiooni avaldamine (või väljamõtlemine; või kogumine; või misiganes) oleks kuidagi moodi õigustatud. Ei ole. Tõsi, ma olen mingil määral avaliku elu tegelane, aga mitte sel määral – ja nb! Eetikakoodeksis näiteks oleks mul õigus sellele apelleerida, et oma privaatsust säilitada.
Aga jah, praegusel juhul ei ole see võimalik.
*
Blogijad ei peaks üldse olema avaliku elu tegelased, väga. Õigemini, blogi on ju isiklik päevaraamat, kus me avaldame rohkemal või vähemal määral isiklikku informatsiooni – tundeid, tegevusi, lemmikharrastusi, mõtteid, arvamusi. Minu meelest on privileeg, et meil on olemas üldse selline nähtus nagu blogimine ja et aina rohkem ja rohkem inimesi püüavad end igapäevaselt kirjalikult väljendada. Ja väljendavadki. Mõned halvemini, mõned paremini – aga see on privileeg. Et meil on selline võimalus piiluda teiste inimeste sisemaailmadesse vahetult, ilma tsensuurideta. Ning see on võib-olla natuke räpane, kuivõrd inimloomus (Sartre muide vihkas sõna „inimloomus” ja ei uskunud sellesse) kord juba on. Aga peamiselt siiski tahan ma jätkuvalt uskuda, et see ei ole räpane. Et see on põnev ja et see on siiras. See kaasaelamine, mis teiste eludest lugedes tuleb. See sõprus ja lähedus, mida sa inimestega tunned. Ning muud toredad asjad, mis blogimisega kaasnevad.
Aga Nobel leiutas ka dünamiidi ning tahtis, et seda kasutatakse ainult headel otstarvetel.
Jätkuvalt ma arvan, et blogijad peaksid olema täpselt nii palju avaliku elu tegelased, kui nad seda ise soovivad. Ja et seda peaksid lugejad austama. Ning ma jätkuvalt usun sellesse, et kui siin, Metsikus Läänes, ei kehti ühedki seadused, siis peame me ise olema piisavalt head, eetilised ja õilsad ning need seadused looma ning neist kinni hoidma. Näiteks olen ma nõus Martaga, kes alati tahab, et kui temast juttu on, talle ka lingiga viidatakse. Ning ma olen nõus paljude teiste reeglitega, mis erinevatel blogijatel aja jooksul tekkinud on. Ma tean, kui suurt kiusatust tekitab võimalus anonüümsuseks, ma tean, kuidas võib pähe lüüa populaarsus ja sellega kaasnev võim.
Ja ma tean, et ma olen jätkuvalt naiivne, et arvan – see on meie endi kätes olla HEAD INIMESED.
Marta vist kirjutas sellest ühes oma kommentaaris, et ta eeldab, et iga vastutulev inimene ei ründa teda noaga. Mina eeldan seda ka – suurem osa inimestest ilmselt eeldab, muidu ei saaks ju elada. Samamoodi olen ma oma blogimiskarjääri ajal eeldanud, et mu lugejad ei kasuta ära informatsiooni, mida ma neile annan, minu vastu. Sest miks peaks?, on minu loogika. Mina ju ei kasuta ära teiste inimeste vastu informatsiooni, mida ma neist tean. Olgu see juhuslikult minuni jõudnud saladus täiesti võõra inimese kohta või kõrtsilauas pealtkuuldud kild.
Ning jah, ma tean, ma OLEN seda kõike arvates naiivne. Hoolimata sadadest sellesisulistest vanasõnadest ei käitu küla koeraga kahjuks nii, nagu koer külaga. Ning viimasel ajal on väga raske uskuda ka karmasse – õigemini, see on päris segadusseajav, sest ma ei ole piisavalt objektiivne selleks, et suudaks asetada kaalukaussidele ühele poole minu enda teod, mis on teistele kannatusi põhjustanud ning teisele kaalukausile mu enda kannatused, ning siis vaadata, kas läheb kaldu või mitte. Seega, karma tuleb siinkohal välistada, või vähemalt ei ole see asi, millesse uskuda. Vähemalt hetkel.
Praegusel hetkel tunnen ma, et jääb vajaka meedia- ja kommunikatsiooniteadmistest, et antud teema üle pikemalt ja teaduspõhisemalt teoretiseerida. Ehk mõne aasta pärast, kui ma olen oma kondid ükskord suutnud magistriõpingutest läbi vedada, olen ma natuke pädevam, sest teema on iseenesest väga huvitav ja intrigeeriv sellele hallipäisele akadeemiku-vanamehele, kes mu sees elab (ja kes muuhulgas sosistab mulle vahepeal, kui väga talle meeldiks, kui ma koliksin elama TÜ raamatukokku).
*
Kogu mu pika ja lohiseva jutu mõte… Mitu mõtet on vist. Aga peamine, mis ma tahtsin teada anda:
- Ma olen elus. Ning olen püüdnud hoida madalat profiili, sest… Imelik hakkas juba. Nagu olekski Britney. Ainult et pole ju.
- Mul pole arvutit. Ma valasin sellele peale kohvi ja praegu on paranduses. Kauaks veel, ei tea.
- Ma olen sinisel lehel, seega ei ole ka tööarvutit. Seetõttu pole ma olnud eriti aktiivne internetis.
- Puhkus kulus ära ja võib-olla ma pikendan seda veelgi. Ma mõtlen, puhkus virtuaalsest maailmast.
- Aga… Blogimine on saanud ikkagi väga suureks osaks mu elust ja ma veel ei tea, kas ma suudaksin päriselt lõpetada. Ma veel mõtlen selle üle ja annan teile kindlasti teada.
Ma loen Piret Bristoli uut raamatut „Paralleelmeri”, kust ma tahan teile välja kirjutada kaks-kolm tsitaati. Need panid mõtlema, sobisid meeleoludega.
Kaasaja inimese tavaline eluprobleem on, et ta ei suuda enam hästi hakkama saada, kui peab olema suhetes teistega. Üksi saab ta ehk isegi kõige paremini hakkama. /—/ Mida rohkem kasutatakse inimsuhetes internetti, seda kiiremini kaob inimeste tahe arendada sisemist tundlikkust. /—/ Hingele jääb internetis vähe ruumi. Internet tekitab illusoorse tunde, et kõik on võimalik – suhelda paljudega, rääkida kõigest. Kõik on lubatud. Aga päriselt ei teata teineteisest midagi. /—/ Paljudel on püsiühendus ja depressioon koos. Kui neid on palju, siis saavad nad teineteisest aru ja teineteist aidata. Sõnu, maske ning näivusi vaheldades suhtleb ühe masinaga teine vooluvõrku ühendatud masin.
(Piret Bristol, „Paralleelmeri”, 2007. Lk 42-43)
23 thoughts on “Saladustest”
🙂 Daki, see sinu post on selge märk sellest, et blogimine on sõltuvushaigus…
esiteks, tere tulemast tagasi…
teiseks, on hea meel üle pika aja Dakit lugeda – ma tundsin sust puudust… ja mitte mina üksinda, mõned lugejad kirjutasid mulle ja küsisid, et kas ma tean sinust midagi ja kuidas sul läheb… ma vastasin, et ma tean, et sa võtsid blogipuhkuse ja et muidu on hästi…
kolmandaks, mida iganes sa seal otsustad – otsusta aga rahulikult ja oma parima äranägemise järgi ja pai sulle ja puhka ja ole tublike ja üldse kõike ilusat…
Kas sa tead, kui hea meel mul selle kommentaari üle on? Martake! Aitäh!
Ma mõtlesin ja vaagisin, et mida teha. Et kui ma võtan sõna, räägin suu puhtaks, siis tuleb sellest uus kisalaine – ja see teeb haiget nii mulle kui teistele ja on nii ebavajalik. Aga ma ei saanud vait olla. Lõpuks leidsin ma omast arust lahenduse, mis rahuldaks mu vajadust öelda oma mõtteid välja; ja samas end ka natuke kaitsta. Puhas leht.
Puhtalt lehelt alustamine oleks ehk hea. Ma pole veel kindel. Ja ma tean, et see sissekanne ei jõua rss-lugejateni, inimesed peavad mu lingil klikkima, et näha muutust, ning kui nad klikivad selle teatud lingi kaudu, siis kas ma ikka tahan seda… Sest parool levib tahes-tahtmata…
Aga ma arvan, et ma usaldan. Et tegu on mõtetega, mida ma julgen igas situatsioonis, igas asendis välja öelda, ka näkku, kui vaja. Ja et tegu pole ründe (mis võiks kaasa tuua omakorda uue ründe) ega solvamisega. Kuigi, nagu elu on näidanud – sa ei pea midagi tegema, et saada selle osaks. Ükskõik, kui madalat profiili hoida.
Martake! Mul on nii hea meel teada, et sa oled olemas! Tõesõna!
“Clean cut, cleant cut”, on mul peas kaks päeva kummitanud, mõtlesin, et sina tegid seda.
Aga oledki tagasi.
Mul on ka imelik tunne, väga imelik ja lausa paha – täna tuleb minust SLÕhtulehes online intervjuu ja mulle EI MEELDI ÜLDSE SEE ASI.
…Olen kindel, et see on sulle hea. Tekk ja raamatulugemine.
Väljas on kõle!
Ma nägin just seda unenägu, et mu majal polnud katust ega uksi-aknaid ja tuul puhus. Blogimise sümbol vist oli see..
siitpoolt ekraani vaadates tundub mulle, et inimesed on üldjoontes ikkagi head, ausõna.
ja mul on südamest hea meel, et killuke mu hommikurutiinist on tagasi Sinu blogi näol.
…kahjuks jöudis Marta minust ette ja ytles välja seda, mida ma ise nii tuhinas öelda tahtsin. Et siis, TERE TULEMAST TAGASI, Dakike.
Iga päev olen käinud piilumas, et kuhu Sa jäänud oled ja siiani olen kurblikult pidanud akna sulgema aga täna oli teisiti ja päike paistab ja jaanuar saab läbi ja .. ja …
Igatahes, väikesed asjad teevad teinekord kurva päeva palju röömsamaks.
Epp, ma olen ka selle intervjuu pärast mures. Ei ole üldse hea tunne. Aga ole vapper ja ma hoian sulle pöialt, kui see peaks aitama. Ning jah, ma tunnen, et see on mulle hea. Väljas on jõle. Eile seisin kedagi oodates raekojaplatsil ja… Õudne hakkas. Lihtsalt tuli nii suur hirm ja paanika peale – nad kõik teavad, vihkavad, loevad, naeravad…. Õh.
Cristal, aitäh! ja DK, aitäh samuti. Ma natuke kartsin, et kas mulle üldse on kedagi enam järgi jäänud… Aga keegi on ja see on hea tunne. Superhea.
päikest, daki!
raeplatsil puhub lihtsalt tuul. ja võibki külm hakata.
muud ei oska öelda praegu, hoia süda soojas!
Tore, et tagasi oled:)
Mina, kui täiesti võhivõõras lugeja olen kõiki blogisd lugedes lähtunud alati just nendest põhimõtetetest, millest oma postituses kirjutad – see on ikkagi võõra inimese veebikodu ja pole minu asi kedagi kritiseerida. Pealgi, ma ei loe ju neid blogijaid, kes mulle ei meeldi. Tulen ju lugema ikkagi eelkõige sellepärast, et mulle meeldib konkreetse kirjutaja oskus sõnu seada.
Kahju, et netikeskkonnas jäävad domineerima kurjade lugejate kommentaarid ja nende käes on võim, et toredad nähtused lihtsalt kaovad…
Daki suutis taas mind naeratama panna..juba kartsin, et Ta kaduski ära:/
Aitäh, et seda ei teinud:)
Daki, mu blogimaailma lemmik!
Ehkki käisin iga päev korra vähemalt tšekkamas, kas Daki ikka elab endiselt siin, siis minu “Tere tulemast tagasi” on küll väga ebalev.
Egoistlik pool tundis sust puudust, süda aga rõõmustas – mida pikemaks venis paus, seda rohkem ta rõkkas. Kuidagi tunnetuslikult adusin, et see blogimine kippus viimasel ajal sult rohkem nöörima kui öörima. Aga võibolla ma eksisin.
Esimest korda tundsin seda juba siis, kui sul üks post ilmus teistsuguse parooli all. Natuke kahju oli küll, kuid samas mõtlesin, et pigem loobun sinu lugemisest, kui tahaksin olla üks neist (pool)tuttavatest, keda saab/võib kahtlustada õõnestustegevuses. (Siis oli see teema päevakorral.)
Teeme natuke bloginalja kah!
Lugesin seda posti esimest korda täna öösel. Siis oli seal ka kaks kommentaari – Marta ja sinu oma. Mõtlesin: “Dakiga on ikka väga pahasti, näe, vestleb iseendaga oma blogi kommentaariumis.” 🙂
PS! Kas terroristid pagesid kogu su arhiiviga Tora-Bora koobastesse? Kas lunaraha ka on juba nõutud?
Kui siin ei taha vastata, siis ehk kirjutad mulle.
Inimesed on otsinud google´ist “daki kadunud” ning “mis juhtus dakiga”. Inimesed muretsevad 🙂
Uhh, saingi sisse. Mul oli hirm, et sa oled blogile kindlasti uue parooli pannud ja siis läheb terve igavik, enne kui ma julgen seda jälle küsida 🙂
Igatahes mul on siiralt hea meel, et sa blogimist päris ära ei lõpetanud. Väike värskendus teistsuguste ja eriliste mõtete näol kulub alati ära ja tõeliselt kahju oleks, kui ei saaks lugeda sinu tõusuteest. Sellest, mis tulemas on, võibolla isegi juba alanud. Peale mõõna ju alati tõuseb.
Luize, seal oligi täiesti müstiline tuul. Ja praegu olen kodus pleedi all ja täitsa mõnus on. Selline tunne, et… kõik ongi päike.
nodzu, me emaga just rääkisime, kui kahju sellest on, et miks jääb kuri ja halb varjutama… Tahaks hullult rumala naiivsuse ja lapsiku, natuke lollaka naeratusega rusikad püsti ajada ja öelda, et ei! Ma ei lase! Oleme teistsugused! Tõestame… et maailm keerleb teistpidi.
Tats! See on tore, siis oleme me mõlemad teineteise lemmikud ja see on hirmus tore. Tead, ma arvan, et ma kirjutangi sulle.
Mari:) Tead, kuidas mul siin nägu praegu särab, teie kommentaare lugedes? Ma päriselt kartsin nii hullult, et ei ole kedagi jäänud. Aga on, ootamatul kombel on! Ja ma praegu olen nii lolakalt rõõmus selle üle! Jee! Minu armsad inimesed on alles.
Vaata, kui ilusasti väljas lund sajab, nagu muinasjutus! tere tagasi 🙂
kalli. lihtsalt. niisama.
Eh, ma olen mitu päeva käinud ringi ja mõelnud, kas julgen Sulle kirjutada või mitte. Nüüd võtsin selle vana kirja lahti, kus sa lahkelt oma parooli andisd ja mõtlesin, et igaks juhuks proovin. Sobiski. Sa ei tea, kui rõõmus ma olin.
Mina ei saa aru inimestest, kelle ainuke soov on teistele haiget teha, ma täitsa keeldun nendest aru saamast. Ma olen selle üle kohe mõelnud ja ei ole lahendust leidnud. Ma imetlen su tugevust ja meelejõudu. Jaksu sulle!
Mul on nii hea meel, et tagasi oled:) Aga see pole vist midagi uut, sest eelnevad kõnelejad on kõik juba ära öelnud. Lihtsalt mõtlesin, et ütlen ka, et sa ikka teaksid:)
Mina olen ka alles! Ilmselt ei klassifitseeru ma küll “armsaks inimeseks”, aga mul on ikkagi nii-nii hea meel, et Sa elumärki ilmutasid! 🙂
Ducker!!!!
Super-duperlahe et vana parool tööle hakkas – katsetasingi rohkem iseenda jaoks, et noh, proovin ära….
Ma oma vana töö MSN-s ka enam pole, uued kontaktid on k6ik. Emaileeri mulle Yahoosse: inga0110@yahoo.com, siis saan uue töökoha infi saata!
Kiire-kiire on, pikad päevad ja jobutunne, et mitte miskit ei oska ja kedagi ei tunne ja padi on paha ja tekk torgib ….. uue töö sündroomid. Kodus õnneks kõik hästi – õhtusöök laual ja voodike valmis – muu jaoks ei jagu jaksu. Ja puhkepäevadel Daki hommikukohvi kõrvale – ära ikka kao päriselt ära, eks?
hei hopsti, daki!
ka mina käisin üle mõne päeva kontrollimas, mis seis on.. sinu viimane post oli natuke hirmus ja ära kadumine ka. oleksin ka peaaegu kelleltki uurinud, kuidas sinuga on, aga siis arvasin ikka, et küllap korras, lihtsalt time out.
aga väga tore, et jälle oled ja mõtled ja kirjutad.
ja täna on ilus lumi ja isegi päike oli ja tegelikult on kõik hea. võõrad inimesed ja väiklased mõtted on kuskil kaugel. puhka, loe ja jaga varsti jälle oma arvamusi-mõtteid-kiikse 😉
kui teaks, kus sa elad, tooks või saadaks nt head teed!
Jea, kui parool toimis, olnuks nagu pokkeriautomaadist võidu saanud.
hehee 🙂 ma väga paanikas ei olnud, aga lahe, et olemas oled jälle 🙂
aga ma tean, mis Sa raeplatsil tegid 😛
Väga lahe, et sa tagasi oled. Minu kommentaar tuleb küll palju hiljem kui teiste oma, aga ma tõesti kartsin, et sa enam ei blogi. Juhuslikult iire blogis klikkasin lingile, et äkki… Ja oledki tagasi. Blogimaailm on jälle värviline =)