Tag Archives: titepost

uskumatu ematoomas

hoomamatu Leave a reply

Naljakas on see, et emaks saades muutsin ma lisaks enda elule ja rollile siin ka paljude teiste elusid. Näiteks tegin ma vanaemaks oma ema ja vanaisaks oma isa. See on loonud meie suhetesse hoopis uusi dimensioone ja ma näen neist külgi, mida ma ei teadnud seal olevat. Omamoodi pingeid on see ka tekitanud, eriti emaga, sest vahepeal annab ta mulle nõuandeid, mida mina alati kuulata ei taha. Aga siis me räägime need selgeks ja lõpuks on ikka nii, et lahendus on kuskil vahepeal.

Lähendanud on see meid ka lõputul hulgal ja see on hästi tore. Ja nii kohutavalt tore on vaadata, kui palju armastust jagub värsketes vanavanemates või näiteks Sikis, kes on ju nüüd tädi. Issake – minu väike õde ja tädi! Ma olen nii tänulik, et mu last ümbritseb nii palju armastust.

Jaanuaris, kui meie perre lisandub veel Poisu ja ma saan ise tädiks, on kindlasti veelgi põnevamaid arenguid oodata.

Olgu veel ajaloos ka märgitud, et tänane päev on ametlikult meie kalendris ümber nimetatud Esimese Hamba Päevaks. Seda nalja, et “hambad tulevad”, teeme me juba suvest, lisades alati lõppu: “No millalgi lähima poole aasta jooksul kindlasti.” Nüüd siis ongi see päev käes, kus ma midagi teravat tundsin, kui ta mu käsi närima hakkas ja üsna rahulikult ta suust “prahti” korjata üritasin – no jumal teab, eks, ta siin pidevalt topib igast asju suhu, ju jälle mingi asja kätte saanud. “Praht” aga liikuda ei tahtnud ja hea muidugi, et ma väga aktiivselt ei kangutanud, eks. ISSAND JUMAL TAPAB LAPSE ÄRA! Või vähemalt teeb hambutuks.

Muidu? Täiesti okei. Teda ei paista kuidagi see häirivat, öösel magas esimest korda lisaks veel ilma dream feedita kella kahekast poole üheksani kordagi ärkamata (st kell 6:30 tuli ikka meie voodisse ja magas edasi) ning tänagi käitub nagu tavaliselt – vingub, kui väsinud, aga muidu kilkab ja asjatab omi tegemisi teha, üldse mitte end häirida lastes sellest, et mina, Uskumatu Ematoomas, tahan vahepeal ta suud lahti kangutada, et hammast imetleda.

magamisest

hoomamatu 7 kommentaari

Marta kirjutas magamisest ja kuna üks just teises toas keeras ägisedes külge ja jäi uuesti magama, siis kirjutan ka, olen ju ammu plaaninud.

Algusest saati on Mila öösiti olnud kuldmagaja. Kella 7 aeg tuttu, siis, “titemana”, olid veel öösöögid 23 ja 3 tuuri, hommikul 6 üles. Kella-kolmene-söömine kadus üsna kähku ära – ta ei ärganud enam ja ma ei äratanud, kell 23 söötsin ja oligi asi vask.

Kui väljas hakkas hommikuti olema pimedam, siis hakkas ta ka kauem magama, 7ni, 8ni, vahepeal isegi 9-10ni.

Mis on aga ILGE kepp ja käpik olnud, on need va päevauned.

Alguses jäi ta alati pärast sööki magama, mis tähendas, et sain ta riide toppida, vankrisse või voodisse panna ja seal ta siis magas. Kuni järsku enam ei maganud – uinus hetkeks, siis jälle üles ja nii käis see päev läbi. Sellest kirjutasin pikemalt siin. Juulikuust saadik olen siis pidevalt baby whispering’iga tegelenud ja püüdnud tema päevauinakuid saada normaalseteks. Normaalne võrdub siinkohal siis vähemalt tunnine.

Vahepeal pidin ma pidevalt tema kõrval olema. Magama JÄÄMISEGA pole absoluutselt probleemi ammu enam. Niipea, kui näen esimesi väsimusmärke – hõõrub silmi, kisub kõrvu või lihtsalt hakkab vinguma, võtan sülle, ümisen, lipsti läheb tal pöial suhu (lutt pole enam ammu teema ja ta ei oskagi sellega midagi teha) ja torkan lapse voodisse, kus ta jääb peaaegu kohe magama. Kui olen hetke mööda lasknud (sest nt telefonikõne on pooleli), siis läheb aega natuke kauem, no 10 minutit. Aga magama ta jääb. Milles on probleem, on see, et ta EI JÄÄ magama. Ehk et – 30 minutit sekundi täpsusega ja ta on üleval. Varem olin siis pidevalt valves ja haarasin ta kohe kaissu (kui ta päevaunesid meie voodis magas) ja 50 protsendil juhtudest jäi ta ka kohe uuesti magama.

Viimastel nädalatel olen hakanud last võrevoodisse magama panema, sest nüüd on ma enam ei julge teda meie voodile jätta. Ta nimelt suudab end hiirvaikselt ja paari sekundiga patjadest läbi murda, nii et oma voodis on tal turvalisem. Pealegi mulle tundus, et nüüd on ta valmis – ja ta on seda ka tõestanud. Näiteks ei lähe ma enam appi, kui 30 minutit täis saab. Ma kuulen, et ta ärkab, ägiseb, keerab, vahepeal satub kohe kõhuli ja kiigub seal siis neljakäpakil, segaduses. SIIS ta enam ise magama ei jää ja ma lähen appi, aga on ka kordi, kus ta ärkab korra, ägiseb ja jääb uuesti magama. Ja magab tunni, poolteist, isegi kaks järjest! Imeline!

Enamasti aga on ta uinakud pooletunnised ja see on kohutav. Sest ta on unine KOGU AEG, selle asemel, et olla unine kaks-kolm korda päevas. Mis tähendab, et ma muud ei teegi, kui panen titte magama. PÄEVAD LÄBI. Magab 30 minti, ärkab, sööb, teeb omi asju ja tunni aja pärast on jälle viril. Panen jälle magama, magab 30 minti, ärkab, teeb omi asju ja tunni aja pärast on jälle viril. Ja nii pidevalt.

Mis on kõige nõmedam on see, et ma TEAN – titele tuleb anda võimalus ise uuesti uinuda. Aga samas ei tohi lasta tal nii kaua sahmerdada, kuni ta on end täiesti üles sahmerdanud. Millal on aga õige hetk? Seda ei ütle ükski raamat. Mul on tunne, et need unekooliraamatud on kõik mõeldud lastele, kes koguaeg nutavad. Meie oma? Not so much. Vahepeal küll, aga enamasti mitte. Enamasti on mingi ägin ja vigin (või pole üldse midagi), ja sellega ei oska ma midagi pihta hakata. Nii siis käibki katse-eksitus. Vahepeal lähen kohe, kui ägisema hakkab, vahepeal ootan 5 minutit. Vahepeal ootan nutu ära, vahepeal seda ei tulegi. Segane värk, ühesõnaga. Mingi manuaal võiks ikka olla, ma arvan.

Aga üldiselt on siiski praegu olukord täitsa ookoo. Ja täna öösel ärkas ta kell 5 küll, aga sain ta paari minutiga tekki peale pannes kohe magama tagasi, nii et  äkki saab lõpuks ka see öiste harjumusärkamiste aeg läbi. Ja päevakava ongi selline: 6-7 aeg hommikusöömiseks tõstan ta voodisse, 8-9 aeg ärkame, tema läheb mängima, mina söön hommikust ja joon arvuti kõrval kohvi. 11 aeg hommikuuinak, pärast seda püree ja piim, siis ma väntsutan teda või tantsime või hullame, või siis teeb ta taas omi asju, kuidas tuju on. 13-14 paiku lõunauinak, pärast seda lõunasöök ja mänguaeg või lähme jalutama, õhtuuinak on tavaliselt hästi lühike ja jääb kuskile 17 kanti, hiljemalt 18 ajan ta üles ja on päeva teine “päris” toidukord, millele järgneb kell 19 vann issiga, siis õhtusöök ja hängime veel natuke voodis, loen talle unejuttu või oleme niisama ja kell 1945 tuli kustu, kaisus unelaul, titt voodisse ja off she goes, unenägudemaale.

Viimased paar päeva oleme öösöögina andnud piimasegu ja ma vaikselt nihutan seda kella 23 pealt ettepoole, et lõpuks jääks 19:30 pudel ja siis magama ja järgmine söök kell 7. Mis tähendab, et eile läksin ma magama kella 22 paiku, ärkasin korra kella 5 aeg, siis 7 aeg ja siis 9 aeg, mis tähendab, et MA MAGASIN. ILGELT KAUA. Fantastiline. Noh, ma olin haige ka, mis aitas üleüldisele uinumisvõimekusele kaasa, aga täna on juba oluliselt parem olla. Uskumatu, mida teeb inimesega rohkem kui kaks tundi järjest kestev uni.

Muidugi on päevad erinevad, vahepeal on õudselt palju asjatamist linnas ja siis ma püüan sättida oma käigud nii, et ta saaks autos magada. Ja teinekord olen ma ka üritusi ära jätnud, kui ta on kärus just magama jäänud ja ma tean, et see on sel päeval viimane võimalus tal segamatult kaua magada. Nii et jah, elu keerleb tite unegraafiku ümber. Aga teate, see on seda väärt. Sest pole midagi armsamat, kui see hästi puhanud naeratus ja need käed, mis pärast uinakut voodist minu poole tõusevad: “Emme! Sina siin! Kui imeline! SÜLLE!!!”

hormonal rant

hoomamatu 15 kommentaari

Viimasel ajal ajab mind ilgelt närvi, et ma olen oma praeguse elukorraldusega päris rahul.

Let’s elaborate.

Mulle on alati meeldinud olla kohutavalt iseseisev. Kui ma rasedaks jäin ja Tallinnasse kolisin, siis läks aega ikka PÄRIS KAUA, enne kui ma hakkasin vaikselt leppima sellega, et elu ongi nüüd selline. Et ma nüüd olengi elu lõpuni selle konkreetse inimesega seotud, et ma olengi teinud selle vastutuleku (vaadake! Varem oleks ma siin kasutanud sõna “ohver”! Edasiminek!) ja tulnud Tallinna mehele järele. Et ma nüüd olengi mõnda aega kodune ema. Et mul pole tööd ootamas, kui emapuhkus läbi saab. Et. Et. Et.

See oli kohutavalt raske seedida, seda oli korraga väga palju ja see oli ÕUDNE.

Veel suve lõpus, ma mäletan, siis, kui ma ükskord Mila kolme kuu sünnipäeva paiku Tallinnast Tartu sõitsin, siis veel ma olin endast väljas ja ma ei suutnud end asetada sellesse olukorda ja kõik mängis minu ja mu praeguse suhte vastu ja ma olin paanikas ja lõksus.

Ja siis ühtäkki kõik loksus paika, ma rahunesin maha ja kõik oli täiesti okei.

Või noh, mitte okei okei. Alati on midagi, mis võiks olla teistmoodi. Ei ole muutunud see, et ma tahaks olla rahulik, ma tahaks magada või et ma ei tahaks elada selles jõledas kastis. Ei ole muutunud, et ma tahan tööd teha, ei ole muutunud, et ma eeldan oma elult mingeid teatud asju. Aga ma RAHUNESIN MAHA. Ma sain aru, et nii ongi see elu praegu ja tegelikult on see täiesti nice ja acceptible ja üldse mitte kohutav. Vaid normaalne.

Ja nüüd närib mind tunne, et… et ma olen mingi hormonaalne naine.

Õudne.

Tähendab, vaadake… Kui naine saab lapse, siis ta saab EMAKS. Ja see iseenesest polegi ehk… tähendab… kui ta SAAB LAPSE, siis ta SAAB LAPSE ja see laps ei kao iialgi mitte kuhugi. (Ma räägin sellest 80 protsendist emadest, kes jäävad ka pärast lahutust last kasvatama. Või misiganes see protsent on.) Ehk et: mind TOHUTULT hirmutas mingi aeg see teadmine, et nii ongi nüüd. Et nüüdsest on igavesti mu elu sellest defineeritud, et mul on laps. Ja siis see läks mööda ja see enam ei hirmuta… nii väga.

Aga mis mind ikka jätkuvalt hirmutab, on see ebavõrdsus, mis lapse olemasolu meie suhtesse loob. Mees – tema võib IGA HETK minema jalutada, alustada uut elu. Tal ei oleks mingit probleemi seda teha. Jah, meid seovad majanduslikud kohustused (mingil määral), aga teoreetiliselt ei ole tal mingit takistust. Mina? Lahkumineku korral peaks ma hakkama aretama mitme linna vahelist logistikat või kui ma ei otsustaks ära kolida, siis ma peaks hakkama saama üksinda võõras linnas ilma ema ja pere toeta töötava emana.

Mis on, ärge saage must valesti aru, ABSOLUUTSELT tehtav. Ma olen alati sellega arvestanud. Ma ei oleks saanud last, kui ma poleks olnud valmis selleks, et ma pean seda üksi tegema. (St – mul on tunne, et naisel peab olema see kindlus ja teadmine – ALATI, sõltumata suhte või töö või misiganes olukorrast – et ta saab sellega hakkama ka üksi. ALATI peab see teadmine ja kindlus olema.)

Rääkimata sellest, et uue partneri leidmine oleks mulle 90% raskem kui talle. Mis häda on heas vormis vabal mehel (kellel on laps, keda ta nädalavahetuseti näeb) (spordi)klubisse minna järgmist naist leidma, aga kuidas peaks uue mehe leidma rasedusarmiline ammu-säilivustähtaja-ületanud kahtlase väärtusega üksikema-blogija? Ja kuhu ta selleks ajaks üldse lapse jätaks? MITTE, et uue partneri leidmine oleks prioriteet või tehtamatu või misiganes, aga ikkagi.

Kuhu ma tahan jõuda, on see, et mul on tunne, et mina ja Abikaasa oleme suhtes praegu täiesti erinevates kohtades ja ka see on friiking hirmutav.

On muidugi igasuguseid asju, millest ma rääkida ei saa või ei taha, aga mul on tunne, et see on ka laiem teema. Kuidas emaks saamine muudab naised koduga seotuteks. Otseses ja kaudses mõttes.

Oeh, ma vist ei suuda oma mõtteid sõnastada. Ime kah, kell on veerand 4 ja ma otsustasin mitte magama minna, sest kohe niikuinii võib tulla tite öine ärkamine…

Mu point on – ma olen selles suhtes ja oma elus jõudnud kohta, kus mulle meeldib oma suhte peale loota. Meeldib arvestada teise inimesega, meeldib, et mul on partner. Meeldib olla temast mingil määral sõltuv. Kõik need asjad, mis mind rasedana ja enne seda TÄIESTI endast välja viisid. SEST MIS MÕTTES SA TAHAD OLLA KELLESTKI SÕLTUV?! (“Sõltuv” siis lõdvas tähenduses, üksi saaks alati hakkama, aga koos on parem.) Aga praegu see kõik ei häiri mind. Kõik raskused, mis meil on –  ma võtan neid ajutistena ja pean normaalseks suhte osaks. Et me saame neist asjust üle. Et raske möödub ja on alati kahe peale murdes lihtsam murda. Ja et me olemegi nüüd seotud ja nii ongi ja SEE ON TÄIESTI OKEI ja et ei peagi ära friikima selle pärast.

Mis mind aga kõige selle juures häirib, on see näriv teadmine, et mees võib olla täiesti teises kohas. (Ma ei hakka laskuma tema konkreetsesse isikusse või mingitesse meie asjadesse, ma üldistan, sest mulle tundub, et see on mingi üldine meeste-naiste-teema.)

Et siis: mul on need hormoonid. Mul on see laps. Mul on see ürgne tahtmine toita ja kasvatada oma last võimalikult turvalises keskkonnas. Mul on vajadus, mul on tahtmine, mul on hormoonid, mul on kõik see, mis on ka kõiki teisi naisi aastatuhandeid suunanud selle poole, et hoida end oma partneri ja laste isaga koos. Lapse isal (rääkides üldiselt, eks) see-eest on… misasi? Ma ei tea, mis on lapse isal selles olukorras. Muidugi on ka temal vajadus ja tahtmine oma laps võimalikult hästi üles kasvatada, aga esiteks ei ole isadel vist sellist painavat sundust selleks (vt ka spermatosoidide ja munarakkude hulga suhe) ja teiseks saab ta seda teha ka kaugjuhtimise teel.

Mind ajab nii ilgelt närvi, et ma olen – looduse sunnil – selles ebavõrdses olukorras. Kus järsku mina SÕLTUN kellestki rohkem, kui tema minust. Ma nii kohutavalt vihkan seda tunnet, et ma sõltun kellestki, isegi kui see on vaid emotsionaalsel ja hormonaalsel tasandil.

(Kurat, kell on pool 4 ja mille jaoks ma üleval istun, kui ta EI ärka?! Fakk.)

Sõltumine on siinkohal küll peamiselt sümboolne, aga IKKAGI.

Me võime rääkida võrdõiguslikkusest. Meil võivad olla eesrindlikud isad, kes jäävad lapsepuhkusele ja emad, kes töötavad ninast vere välja, et peret ülal pidada. Meil võib olla kogu ilu, aga ühe asja vastu ikka ei saa – loodus. Et kui juba loodus on kord nii seadnud, et naisel on see kuradi pesapunumisinstinkt ja mehel seemnelevitamisinstinkt… (Muidugi mitte kõigil naistel või meestel ei käi see ühtmoodi, aga nii üldiselt.)

Võibolla ei peaks sellele kõigele niipalju mõtlema.

Võibolla peaks korraks tite üles ajama, et ta uuesti uinuks (ja ei ärkaks kohe enam) ja siis kaheks tunniks magama keerama.

Võibolla peaks oma sisemise naise peale karjuma, et ta vait jääks.

imetamisest, vol something

hoomamatu 15 kommentaari

Praegu on käes aeg, kus oleks mul ilmselt kõige kergem Milat rinnaga toitmisest võõrutada. Teda enam absoluutselt ei huvita söömine “vanal viisil”, teda huvitavad lusikad, kausid, tassid, püreed, purustatud peet ja söögitoolis istumine. Varem (st näiteks veel eelmisel nädalal) suutis ta normaalselt süüa vähemalt läbi une, nüüd tundub isegi see tema jaoks liiga igav ja sel ajal tahab ta hakata hoopis ringi vahtima ja tegutsema, mis teeb kella 23se dream feedi keeruliseks ja ma juba kahtlen selle mõttekuses.

Mis tähendab ühest küljest, et mul oleks võimalus tagasi minna rohtude peale – või ilmselt mingi uue rohtudekombinatsiooni peale, sest maniakaal-depressiivsest diagnoosist ei ole hetkel sellest “maniakaal”-osast jälgegi, on jäänud vaid üks suur depressioon – AGA. Siin on üks suur aga. Ma peaksin sel juhul hakkama teda ka võõrutama varahommikusest söötmisest ja/või asendama selle pudeliga. Asjad, mille läbi viimiseks pole mul ÜLDSE energiat.

Tähendab, praegu on nii. Ta läheb kell 20 magama, viimane söök on enne seda. Siis läbi häda dream feed kell 23 (ta ei ärka üldjuhul ise, aga kui ma ei sööda teda kell 23, siis ärkab ta näiteks kell 24 või 1) ja siis ärkamine kell 4, kus me teeme pick up/put down meetodit ja see töötab jälle paariks nädalaks, mis tähendab, et ta magab kella kuue-seitsmeni, siis võtan ma ta voodisse ja ta sööb ja magab kella kaheksa-üheksani. Ideaalne, eks? (Kui see öine ärkamine ära jätta, aga see on tavaliselt vaid mingi periood, mis jälle möödub… ja mingil põhjusel alati tagasi tuleb jälle.) Kogu see ilu aga tähendab, et ma ju ei saa magada. TEMA magab küll 12 tundi (miinus öine ärkamine, kui see jälle on), MINA magan aga näiteks tund-kaks, siis olen üleval, siis tund und, siis üleval ja siis ongi juba päev ja olen üleval, üleval, üleval, sest lõunauinakud on endiselt KRÄPP ja kestavad pool tundi (sel teemal mõni teine kord).

Päevad on söömise poolest täiesti okeid, ta sööb iga nelja tunni takka ja kaks-kolm korda seal vahel lisatoitu. Ja teda päriselt ei huvita enam rinnapiim, ta ei suuda sel ajal eriti paigal olla ja kuna söögiajad on tavaliselt pärast uinakuid, siis pole tal lihtsalt mingit motivatsiooni süüa, kui eestoas, issake, ootavad mänguasjad ja kassid ja mängutekk ja issi seljakott, mida on eriti hea otsast närima hakata. Ja kui ma üldse olen kahelnud, kas mu laps on kangekaelne Sõnnitar, siis selline sõda, mis meil söömise ajal käib, tõestab seda täielikult. See pole mitte nunnu ja roosa ema-tite imetamishetk, vaid pigem titaanide heitlus ja mina olen see nõrgem titaan, kusjuures, kes pidevalt peksa saab. Sõna otseses. You should see my face.

Niisiis, mul on praegu valikud.

1. Power through it. Sest ma ÜLDSE ei tahaks hakata mingil haigusteperioodil jändama veel pidevalt haigestuva lapsega, sest ma olen aru saanud, et nii just juhtub, kui rinnapiima immuunsust buustivad omadused ära võtta. Pealegi olen ma SITAKS vaeva näinud kogu selle rinnaga toitmisega, et praegu loobumine oleks nagu alla andmine, sest viga ju pole minus või minu võimekuses teda toita. Ja kuigi esialgse plaani kohaselt lootsingi ma pool aastat teda vähemalt toita ja siis asja lõdvemalt võtta, tundub praegu, et MINA suudaks natuke aega ju veel. Toita. Oodata. Peamiselt oodata – enda tagasi saamisega, unega, terve mõistusega, rohtudega. Ma veel suudan.

2. Viia läbi kõigepealt unetreening (issand kui haige väljend see on ikka), et ta hommikusöök oleks kindlalt kell 7, siis saaks Abikaasa pudeli ette valmistada, kui ta niikuinii hommikul ärkab. Mis tähendaks ideaalis mulle kaheksat unetundi – eeldusel, et ka see öine harjumusärkamine siiski lõppeb. (Aga miks ta ei peaks, ta alati on lõppenud, kui me oleme vaeva ära näinud.) (Et siis tagasi tulla.) (Titendus on väsitav.)

3. Jätkata vanaviisi ja üsna suvaliselt, kuni asjad ise paika loksuvad.

Kolmas ei ole eriti variant, sest ma juba tean, et asjade suvaliselt võtmine toob alati mingi jama kaasa – näiteks öised ärkamised, sest ma ei ole viitsinud PUPD-ga jamada ja ta kohe enda juurde võtnud. Mis tähendab, et ta harjub ärkama ja harjub sööma ja harjub kaissu tulema ja ma ei saa üldse aru, miks ma enam imestan nende ärkamiste üle. Lisaks ma juba tean, et mulle meeldib regulaarsus päevades täitsa hästi. Mis mulle aga EI meeldi, oleks pidevalt muretseda kuskile minnes, kas on ikka võimalus pudelit ette valmistada ja ISSAND MU LAPS JÄÄB NÄLGA.

Ühest küljest ma tean, et ta keha on valmis tegema pikka toidupausi, sest ta saab sellega hästi hakkama, võtab juurde ja päeval sööb normaalselt. Teisest küljest võib see kaasa tuua taas varakult ärkava lapse ja ma ju nägin nii palju vaeva, et saada ta magama kaheksa-üheksani hommikul (endise kella-kuuese-ärkaja asemel). Ja mitte vähem oluline siinjuures pole ka fakt, et rinnaga toitmine pakub siiski ka mulle mingil määral õnnehormoone ja mõnusaid kaisutamishetki, olgugi, et need on viimasel ajal vaid viieminutilised. Aga kaisutada saan ma teda muidugi niisama ka.

Ja seal kuskil kauguses siiski terendab ka võimalus end taas normaalselt tunda… Võibolla see ikka oleks seda väärt?

great minds think alike

hoomamatu 5 kommentaari

Abikaasa hakkab poodi sättima, titt on pärast pudrusõda pestud-vannitatud, triibulisse öökombesse riietatud.

“Näe, tee issile nüüd headöödmusi ka!” ulatan lapse Abikaasa poole, kes hakkab Milale musi tegema, aga viimasel hetkel pöörab laps pea ära.

Abikaasa: “Näh, teda üldse ei huvita.”
Mina: “Tramm sõitis mööda. See oli palju huvitavam.”
Abikaasa: “Hmm, peaks ta siis akna peale istuma panema ja mingite rihmadega kinni siduma. Talle kindlasti meeldiks, saaks päev läbi tramme vaadata.”
Mina: “Ühtlasi võiks akna lahti teha, et saab siis juba oma värske õhu normi ka täis, ei peagi kärutamas käima!”
Abikaasa: “Kuule, meil tuleb see lastekasvatamine eriti hästi välja.”
Mina: “Mhmh, võib-olla peaks meil neid rohkem olema. This thing is easy!”
Abikaasa: “Või peaks suisa lastehoiu avama?”

 

Pudrusõda – the best sõda in the world.

like a boss

hoomamatu 10 kommentaari

Ma tean, et ma lubasin kõiksugustest asjadest kirjutada, ma ausalt jõuan selleni. Kuidagi alati see Tartus käimine tõmbab nii rihmaks, kuigi fakt on, et seal ei tee ma ka midagi. Ma kohe ei tea, kuhu see jõud jääb, tahangi olla ainult kodus ja nautida seda, et keegi teine teeb süüa ja kuhugi minek on absoluutselt vastunäidustatud.

Ja nagu näha, siis tegin ma spetsiaalse hoiatusmärgi, mida ma hakkan nüüd titeteemadest rääkivate postituste juures kasutama. Noh, et te teaksite mitte lugeda, kui teid need teemad ei huvita.

Ehk siis: titepost.

Eelmisel nädalal vaatasime mingit sarja. Siuke mõnus perekondlik vedelemine: meie Abikaasaga üritame süüa, Mila paenutab ja väänutab nagu mingi hull mul süles ja diivanil ja siis jälle süles. Lõpuks libistas ta end mulle jalgade vahele, talle meeldib seal passida kõhuli, ülakeha mu jala peal, ja ringi vaadata. Mul ka hea turvaline, et vähemalt ei kuku kuskile (sellest, kuidas ta alatihti kuhugi kukub või kinni jääb, peab vist teinekord rääkima). Libiseb ja libiseb ja… maandub istuli. Ma veel sudin takka, et nooh, mine nüüd ära kõhuli. Ei lähe.

Kui meile üldse on midagi lapsekasvatamisest räägitud, siis on need kaks asja. Esiteks: kõige raskem on aru saada, millal on õige hetk võrevoodi põhja madalamaks lasta. True dat, meil eelmine kord vedas napi päevaga vist. Ja teiseks: ÄRA PANE LAST ISTUMA. Naabrinaine lõbustab mind aeg-ajalt kohutavate lugudega tittedest, keda on hästi noorelt istuma õpetatud ja mida see kõik nende seljale ja loomulikule arengule teeb. Et õige oleks lasta tal ise istuma õppida, sest ta teeb seda sel juhul siis, kui ta lihased on piisavalt tugevad.

Ja nii me siis olime seal, toidusuutäied peatunud poolel teel suhu. Titt. Istub.

Abikaasa: “Kas… Kas tal tohib lasta seda teha ikka?”
Mina: “Ma… Ma arvan, et kui ta ise seda teeb, siis on okei…”
Titt: “Lää! ÄÄääääAaäeeaaaaa. Ga.”

Oli otsustatud. Titt jäi istuma kauaks soovis. Meie jätkasime söömist, kuni…

Mina: “Issand! Kas sa tead, mida see tähendab?!”
Abikaasa: “Noh?”
Mina: “ET TA HAKKAB KOHE KÕNDIMA JU. Oo. Õudust.”

Ja mulle meenus, kuidas ma just olin endisele kolleegile südamest ja ilma igasuguse irooniata kaastunnet avaldanud, sest nende titt hakkas 9kuuselt kõndima. Päriselt, on asju, millega nad võiks veidi, no ainult veidi, oodata.

Olgu, tõele au andes ta end päris nullist veel istuma ei saa. Mis ei tähenda, et ta ei üritaks. Ta saab istuma seljalt, kui ma tal käest hoian (või õigemini, tema minu käest hoiab) (või pigem: oma küüsi minusse surub). Kõhult ta istuma saada ei ürita, keerleb niisama ühe koha peal ringi ja vahepeal rullib kah, kuigi selle nädala märksõna on siiski ümber oma telje keerlemine ja asjade järele küünitamine. Asjade järele küünitamine toob kaasa selle, et ta tagurdab. Ja enda telje ümber keerlemine on toonud kaasa selle, et ta tõuseb põlvedele.

Päriselt, ma ei imestaks, kui ta homme teatab, et läheb nüüd maratoni jooksma.

Sest PÕHIMÕTTELISELT on ta selleks valmis.

Nüüd võiks mõneks ajaks areng jälle natuke tagasi tõmmata. Mind alati nii kohutavalt ehmatab see, kui JÄRSKU see areng käib. Et tükk aega pole midagi, on samad vanad asjad ja siis: bämm! Naeratab! Bämm-bämm! Pöörab! Bämm-bämm-bämm! Varbad suus! Bämm-bämm-bämm-bämm! Istub!

Bämm! Alustab põgenemist kombinesoonist, üks varvas korraga!