Viimasel ajal ajab mind ilgelt närvi, et ma olen oma praeguse elukorraldusega päris rahul.
Let’s elaborate.
Mulle on alati meeldinud olla kohutavalt iseseisev. Kui ma rasedaks jäin ja Tallinnasse kolisin, siis läks aega ikka PÄRIS KAUA, enne kui ma hakkasin vaikselt leppima sellega, et elu ongi nüüd selline. Et ma nüüd olengi elu lõpuni selle konkreetse inimesega seotud, et ma olengi teinud selle vastutuleku (vaadake! Varem oleks ma siin kasutanud sõna “ohver”! Edasiminek!) ja tulnud Tallinna mehele järele. Et ma nüüd olengi mõnda aega kodune ema. Et mul pole tööd ootamas, kui emapuhkus läbi saab. Et. Et. Et.
See oli kohutavalt raske seedida, seda oli korraga väga palju ja see oli ÕUDNE.
Veel suve lõpus, ma mäletan, siis, kui ma ükskord Mila kolme kuu sünnipäeva paiku Tallinnast Tartu sõitsin, siis veel ma olin endast väljas ja ma ei suutnud end asetada sellesse olukorda ja kõik mängis minu ja mu praeguse suhte vastu ja ma olin paanikas ja lõksus.
Ja siis ühtäkki kõik loksus paika, ma rahunesin maha ja kõik oli täiesti okei.
Või noh, mitte okei okei. Alati on midagi, mis võiks olla teistmoodi. Ei ole muutunud see, et ma tahaks olla rahulik, ma tahaks magada või et ma ei tahaks elada selles jõledas kastis. Ei ole muutunud, et ma tahan tööd teha, ei ole muutunud, et ma eeldan oma elult mingeid teatud asju. Aga ma RAHUNESIN MAHA. Ma sain aru, et nii ongi see elu praegu ja tegelikult on see täiesti nice ja acceptible ja üldse mitte kohutav. Vaid normaalne.
Ja nüüd närib mind tunne, et… et ma olen mingi hormonaalne naine.
Õudne.
Tähendab, vaadake… Kui naine saab lapse, siis ta saab EMAKS. Ja see iseenesest polegi ehk… tähendab… kui ta SAAB LAPSE, siis ta SAAB LAPSE ja see laps ei kao iialgi mitte kuhugi. (Ma räägin sellest 80 protsendist emadest, kes jäävad ka pärast lahutust last kasvatama. Või misiganes see protsent on.) Ehk et: mind TOHUTULT hirmutas mingi aeg see teadmine, et nii ongi nüüd. Et nüüdsest on igavesti mu elu sellest defineeritud, et mul on laps. Ja siis see läks mööda ja see enam ei hirmuta… nii väga.
Aga mis mind ikka jätkuvalt hirmutab, on see ebavõrdsus, mis lapse olemasolu meie suhtesse loob. Mees – tema võib IGA HETK minema jalutada, alustada uut elu. Tal ei oleks mingit probleemi seda teha. Jah, meid seovad majanduslikud kohustused (mingil määral), aga teoreetiliselt ei ole tal mingit takistust. Mina? Lahkumineku korral peaks ma hakkama aretama mitme linna vahelist logistikat või kui ma ei otsustaks ära kolida, siis ma peaks hakkama saama üksinda võõras linnas ilma ema ja pere toeta töötava emana.
Mis on, ärge saage must valesti aru, ABSOLUUTSELT tehtav. Ma olen alati sellega arvestanud. Ma ei oleks saanud last, kui ma poleks olnud valmis selleks, et ma pean seda üksi tegema. (St – mul on tunne, et naisel peab olema see kindlus ja teadmine – ALATI, sõltumata suhte või töö või misiganes olukorrast – et ta saab sellega hakkama ka üksi. ALATI peab see teadmine ja kindlus olema.)
Rääkimata sellest, et uue partneri leidmine oleks mulle 90% raskem kui talle. Mis häda on heas vormis vabal mehel (kellel on laps, keda ta nädalavahetuseti näeb) (spordi)klubisse minna järgmist naist leidma, aga kuidas peaks uue mehe leidma rasedusarmiline ammu-säilivustähtaja-ületanud kahtlase väärtusega üksikema-blogija? Ja kuhu ta selleks ajaks üldse lapse jätaks? MITTE, et uue partneri leidmine oleks prioriteet või tehtamatu või misiganes, aga ikkagi.
Kuhu ma tahan jõuda, on see, et mul on tunne, et mina ja Abikaasa oleme suhtes praegu täiesti erinevates kohtades ja ka see on friiking hirmutav.
On muidugi igasuguseid asju, millest ma rääkida ei saa või ei taha, aga mul on tunne, et see on ka laiem teema. Kuidas emaks saamine muudab naised koduga seotuteks. Otseses ja kaudses mõttes.
Oeh, ma vist ei suuda oma mõtteid sõnastada. Ime kah, kell on veerand 4 ja ma otsustasin mitte magama minna, sest kohe niikuinii võib tulla tite öine ärkamine…
Mu point on – ma olen selles suhtes ja oma elus jõudnud kohta, kus mulle meeldib oma suhte peale loota. Meeldib arvestada teise inimesega, meeldib, et mul on partner. Meeldib olla temast mingil määral sõltuv. Kõik need asjad, mis mind rasedana ja enne seda TÄIESTI endast välja viisid. SEST MIS MÕTTES SA TAHAD OLLA KELLESTKI SÕLTUV?! (“Sõltuv” siis lõdvas tähenduses, üksi saaks alati hakkama, aga koos on parem.) Aga praegu see kõik ei häiri mind. Kõik raskused, mis meil on – ma võtan neid ajutistena ja pean normaalseks suhte osaks. Et me saame neist asjust üle. Et raske möödub ja on alati kahe peale murdes lihtsam murda. Ja et me olemegi nüüd seotud ja nii ongi ja SEE ON TÄIESTI OKEI ja et ei peagi ära friikima selle pärast.
Mis mind aga kõige selle juures häirib, on see näriv teadmine, et mees võib olla täiesti teises kohas. (Ma ei hakka laskuma tema konkreetsesse isikusse või mingitesse meie asjadesse, ma üldistan, sest mulle tundub, et see on mingi üldine meeste-naiste-teema.)
Et siis: mul on need hormoonid. Mul on see laps. Mul on see ürgne tahtmine toita ja kasvatada oma last võimalikult turvalises keskkonnas. Mul on vajadus, mul on tahtmine, mul on hormoonid, mul on kõik see, mis on ka kõiki teisi naisi aastatuhandeid suunanud selle poole, et hoida end oma partneri ja laste isaga koos. Lapse isal (rääkides üldiselt, eks) see-eest on… misasi? Ma ei tea, mis on lapse isal selles olukorras. Muidugi on ka temal vajadus ja tahtmine oma laps võimalikult hästi üles kasvatada, aga esiteks ei ole isadel vist sellist painavat sundust selleks (vt ka spermatosoidide ja munarakkude hulga suhe) ja teiseks saab ta seda teha ka kaugjuhtimise teel.
Mind ajab nii ilgelt närvi, et ma olen – looduse sunnil – selles ebavõrdses olukorras. Kus järsku mina SÕLTUN kellestki rohkem, kui tema minust. Ma nii kohutavalt vihkan seda tunnet, et ma sõltun kellestki, isegi kui see on vaid emotsionaalsel ja hormonaalsel tasandil.
(Kurat, kell on pool 4 ja mille jaoks ma üleval istun, kui ta EI ärka?! Fakk.)
Sõltumine on siinkohal küll peamiselt sümboolne, aga IKKAGI.
Me võime rääkida võrdõiguslikkusest. Meil võivad olla eesrindlikud isad, kes jäävad lapsepuhkusele ja emad, kes töötavad ninast vere välja, et peret ülal pidada. Meil võib olla kogu ilu, aga ühe asja vastu ikka ei saa – loodus. Et kui juba loodus on kord nii seadnud, et naisel on see kuradi pesapunumisinstinkt ja mehel seemnelevitamisinstinkt… (Muidugi mitte kõigil naistel või meestel ei käi see ühtmoodi, aga nii üldiselt.)
Võibolla ei peaks sellele kõigele niipalju mõtlema.
Võibolla peaks korraks tite üles ajama, et ta uuesti uinuks (ja ei ärkaks kohe enam) ja siis kaheks tunniks magama keerama.
Võibolla peaks oma sisemise naise peale karjuma, et ta vait jääks.