Tag Archives: schule

esimene koolipäev

Argielu, Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 9 kommentaari

Mul on üks klassikaline unenägu, kus ma olen tagasi koolis. Õigemini, ma avastan ootamatult, et ma olen tagasi koolis, õppeaasta on kas juba kuid käinud või suisa hakkab lõppema ja tuleb välja, et ma pole selle aja jooksul kordagi oma nägu kooli näidanud. Ja mind tabab paanika – issand, kas ma tõesti jään nüüd istuma?! Aga ma ju ei teadnud!

Sellel unenäol on variatsioonid, vahel olen ma kõigis teistes ainetes käinud, aga näiteks pole kordagi jõudnud kehalisse või füüsikasse. Täna öösel nägin koolialguse puhul jälle vana head sõberund, sel korral polnud ma kordagi jõudnud bioloogiasse. Oli lõpueksam ja ma mõtlesin, et proovin feikida, äkki õnnestub mingidki punktid saada. Aga muidugi ei teadnud ma MITTE MIDAGI.

Ja õpetaja loomulikult märkas, et ma pole TERVE AASTA ÜHESKI TEMA TUNNIS käinud. Mul oli kohutavalt piinlik ja õudne. Õpetaja kutsus mind kõrvale ja küsis: “…kas su depressioon on väga sügav?”

Vot mis! Tuleb välja, et ma ei suuda ka UNES oma depressiooni tõttu kohustusi täita! Ei tea, kas unes ka rohtusid välja kirjutatakse…?

Naljakas on see, et ma pole kunagi näinud õudukat, et mul on ülikoolikohustused täitmata (kuigi neid ma päriselus baka aeg ikka väga sageli venitasin, isegi ühe F-i ju sain diplomile ja puha). Alati on tegu keskkooliga. ALATI. Ja, lubagem meelde tuletada, keskkoolist on möödas üle kümne aasta. Miks see ikka mind veel kummitab?

Ja esimese koolipäeva puhul on mul lisaks veel üks täiesti iselaadne emotsioon, mida varem iial polnud – näriv süütunne. Milake sai täna oma kahe aasta vaktsiini ja oli esmakordselt pärast süsti õnnetu ja viril (liibates demonstratiivselt mööda elamist ringi ja rääkides kõikidele, kuidas tädi tegi süsti ja kui kohutavalt valus see oli, isegi nii valus, et sisuliselt võib elu lõppenuks lugeda), mis tähendab, et praegu loengut oodates mul süda nutab, tahaks hoopis temaga kaisutada ja kujutlen, kuidas ta mulle iial seda andeks ei anna, et ta sellisel raskel hetkel hülgasin. Püüdsin endale bussis sisendada, et Mila ainult võidab sellest, kui tal on ema, kes teeb vahel asju ka iseendale ja areneb ka muudes suundades kui tatrapudru valmistamise või uudisnuppude tulistamise oskus, kuid…

Raske on ikka.

Ja esimene loeng pole isegi mitte veel alanud.

Ilusat septembrikuud!